10 elu õppetundi, mida sa pigem ei peaks ära õppima

 (2)
10 elu õppetundi, mida sa pigem ei peaks ära õppima
Mõned õppetunnid võib omandamata jättadepositphotos.com

Viimase 10 aasta jooksul olen ma mõistnud, et meie kultuur kubiseb ideedest, mis tegelikult piiravad meie rõõmu ja õnne. Järgnevaks mõned asjad, mille eest ma olen eriti tänulik, et need jäid mul selgeks õppimata.

1. Probleemid on pahad. Sa veetsid koolis aastaid lahendades suvalisi probleeme, mille olid sulle ette andnud tüütud pedagoogid. Sa õppisid, et probleemid – kuidas nüüd öelda – "imevad"! Kuid inimesed ilma tõeliste probleemideta lähevad segaseks ja leiutavad asju nagu kaljult allahüppamine (originaalis: b.a.s.e jumping) ning pulmade planeerimine.

Tõelised probleemid on aga suurepärased ja igaüks neist kannab ka oma lahenduse seemet. Töötamisega "läbipõlemine"? See juhib sind su täiusliku karjääri suunas. Kohutav suhe? See õpetab sulle armastuse tähendust. Segadusttekitavad tuludeklaratsioonid? Need soovitavad sul palgata raamatupidaja, et sa võiksid keskenduda palju huvitavamatele ülesannetele nagu nt hambaniidiga hammaste puhastamine. Probleemidele lahenduste leidmine on just see, mis annab elule õige maitse.

2. Oluline on olla kogu aeg õnnelik. Mõne keerulise probleemi lahendamine võib aidata meil tunda õnnetunnet, kuid me ei pea olema koguaeg õnnelikud, et tunda end hästi. Kui see mõte tundub hull sinu jaoks, proovi järgmist: keskendu millelegi, mis muudab su masendunuks. Siis mõtle: "Ma pean olema õnnelik!". Stressitekitav, kas pole? Nüüd ütle endale: "On täitsa okei olla kurb, kui seda on vaja olla ja selleks on põhjust". Selline endale loa andmine tunda end selliselt nagu me end tunneme, mitte aga pidev õnnelikkuse tunne, on aluseks meie heaolule.

Seotud lood:

3. Ma olen parandamatult "katki" oma mineviku pärast. Tõsi see on, et valusad sündmused jätavad meie hinge arme, kuid tuleb välja, et suuremas osas on need eemaldatavad. Jill Bolte Taylor, neuroanatoom (neuroanatoomia tegeleb närvisüsteemi uurimisega), elas läbi ajurabanduse, mis kustutas täielikult tema mälu. Ta ise kirjeldas seda sündmust kui "37 aasta jagu emotsionaalse koorma kaotamist".

Taylor "ehitas" oma aju uuesti üles, eemaldades sellest temaga toimunud draama. Ilmneb, et me kõik võime ajus teha sarnaseid mälestuste vahetusi ilma ajuverejooksuta. Vähim mida saad teha, on küsitleda oma harjumuspäraseid mõtteid – see on piisav, et hakata vabanema oma vanadest mõttemustritest.

Näiteks, võta mingi teema, mis paneb sind muretsema, nt "Ma pean kõvemini töötama!" ja mõtle välja 3 põhjust, miks see uskumus võib olla väär ning eksitav. Ja su aju hakkab sellest vääruskumusest lahti laskma.

4. Kõvasti töötamine viib eduni. Imetajate järglased, sh inimesed, õpivad elus läbi mängu. Seetõttu võideti ka Waterloo lahing, et seda mängiti eelnevalt läbi Etoni põldudel. Seega mängi ennastunustavalt, nagu sa tegid seda lapsepõlves. Jälgi viise, kuidas su lapsepõlve mänguoskused võivad lahendada probleeme. Mängimine, mitte töö rabamine, on edu võti.

5. Edu on ebaõnnestumise vastand. Fakt - alates suusatama õppimisest kuni suitsetamisest loobumiseni, õnnestume me nii, et me üritame, ebaõnnestume ja õpime. Uurimused näitavad, et inimesed, kes muretsevad vigade tegemise pärast, murduvad, aga need, kes võtavad oma ebaõnnestumisi lõdvemalt, õpivad peagi tegema asju hästi. Edu on rajatud ebaõnnestumisele.

6. See on tähtis, mida inimesed minust mõtlevad. "Kui ma ebaõnnestun", võid sa hakata protesteerima: "Inimesed hakkavad nüüd minust halvasti mõtlema!" Selline ettemääratud hirm põhjustab meeleheidet, enesetappe, mõrvasid. Mõistsin seda siis, kui lugesin internetist enda kohta jultunuid valesid. Kui ma pöördusin pisarais oma sõbra poole selle teemaga, ütles ta: "Oo, sul on selle kohta päris valusad fantaasiad, mida teised sinust arvavad". Jah, mu ahastus on pärit sellest, mida ma arvan, et teised minust arvavad. Naeruväärne ju!

Nüüd kohe aga kujuta ette, mida sa teeksid ja milline oleksid siis, kui sulle absoluutselt ei läheks korda, mida teised sinust arvavad. Jõudis kohale? Tore! Ja mitte kunagi ära mine enam "sinna" tagasi, et muretsed, mida teised sinust arvavad!

7. Me peaksime tegema oma otsuseid ratsionaalselt mõeldes. Sinu ratsionaalsed võimed on palju nooremad ja veaaltimad kui su sisemine ürgne mõistus. Tihti on kõige parem keerulised probleemid lahendada mõeldes "ürgselt".

Kaalu näiteks valikute vahel, mida sa pead tegema – ükskõik kasvõi millist filmi vaadata, kuni selleni, millist maja osta. Selle asemel, et arvutada ja võrrelda valiku miinuseid ja plusse, pane parem tähele oma keha füüsilist reaktsiooni igale valikule mõeldes. Pane tähele, millise valiku puhul läheb keha pingesse, millise puhul lõdvestub ja tunneb end hästi. Ja kui rääkida kehadest, siis…

8. Kaunid tüdrukud saavad alati kõige parema kraami. Oh ei! See pole üldse tõsi. Ma sain sellest teadlikuks treenides aastaid oma kauneid kliente. Jah, need kenakesed saavad tunda elus enamasti paremat kohtlemist, kuid selle eelise juures on üks konks - kuigi kõik vaatavad, ei näe neid tegelikult mitte keegi. Peaaegu igal suurepärasel kliendil on abikaasa, kes on abiellunud nende rindade ja näolapiga, enamasti märkamata nende hinge.

9. Kui kõik mu soovid läheksid praegu täide, oleks mu elu täiuslik. Vaata, inimesed kelle asju või elu sina ihaldad, on kas taastus- või võõrutusravil, kohtus abielulahutustega või vanglas. Nii on seepärast, et heal õnnel ja suurel varandusel on omad kõrvalmõjud, nagu ka ravimitel, mida telereklaamidest näed.

Põhimõtteliselt, igal välisel asjal, millest sõltub meie hea enesetunne, on võim muuta meie enesetunne ka halvaks. Kummaline, kuid kui sa oled lõpetanud enda sõltumise käegakatsutavatest auhindadest, hakkavad sageli need unistatud auhinnad materialiseeruma ja tõeks saama. Tõmbamaks ligi midagi, mida sa tahad saada, muutu sama rõõmsameelseks nagu see unistatud asi sind teeks. Rõõm asjast, mitte asi ise, on ligitõmbamise idee point.

10. Kaotus on kohutav. 10 aastat tagasi kartsin ma endiselt kaotust nii palju, et ei suutnud oma vanast minast loobuda ja püüdsin ikka"asju" hoida stabiilsena. Ma naeratasin kõigile, kuigi ma olin sisemiselt kurb ja ise samasugune nagu need inimesed, kes mul südame pahaks ajasid.

Nüüd ma aga tean, et kaotused pole vapustavad ega purustavad, vaid nad harivad meie südant ja hinge murdumistest ning tervenemisest.

Aga milline on siis tõeline tragöödia? See on oma südame ja hinge kaotamine. Kui sa oled hüljanud ennast püüdlusega hoida kedagi või midagi enda juures, siis õpi sellest mustrist – vabane sellest.

Tõlkis: William Cerveza

Allikas: www.oprah.com

KOMMENTEERI!