SIDDHARTA ehk Tema, kes jõudis kohale


"Siddharta ehk Tema, kes jõudis kohale" on kahe mehe lugu, mis toimub tänases päevas. "Kas ja kuhu me siis kohale oleme jõudnud? Ja kas see koht on see, kus me tahame olla?" uurivad 20 aastat küpsenid etenduses Üllar Saaremäe ja Jaanus Roh
"Siddharta ehk Tema, kes jõudis kohale" on kahe mehe lugu, mis toimub tänases päevas. "Kas ja kuhu me siis kohale oleme jõudnud? Ja kas see koht on see, kus me tahame olla?" uurivad 20 aastat küpsenid etenduses Üllar Saaremäe ja Jaanus Roh

15. novembril kohtusid Üllar Saaremäe ja Jaanus Rohumaa üle kümne aasta taas laval - et lõpuks ellu viia 20 aasta tagune unistus, mida nad on jaganud juba teatrikoolist saati.

Salme kultuurikeskuses esietendub lavastus "Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale", kus Saaremäe ja Rohumaa äratavad ellu ühised mälestused ja rändavad seekord Indiasse. 20 aastat küpsenud lugu näeb vaid neljal korral - 15., 16., 27., 29. novembril.

Selle otsimise ja leidmise loo kohta räägivad lähemalt teksti autorid Jaanus Rohumaa ja Kaarel Kuurmaa.

Jutud käivad, et juba 20 aastat tagasi oli teil Üllar Saaremäega idee teha Siddhartha lugu. Kuidas ja miks?

Jaanus: See tegelikult on veel vanemgi. Teatrikoolis õppides (aastatel 1988-1992) oli see raamat meil vaheldumisi öökapi peal. Ja kõikide muude raamatute kõrval oli meil selle raamatu suhtes väga suur respekt. Ühelt poolt mõjus kindlasti Hesse nimi, aga teiselt poolt ka see lugu, mis meile tookord noorte meestena tundus õige ja väga muljetavaldav - keegi, kellel kõik on olemas, loobub sellest nii kergekäeliselt. Meile endile, kel oli siis kõik veel saavutamata, tundus see absurdne.

Meil on mitu korda mõte olnud, et teeks sellest Siddharthast lavastuse, aga ei tundnud seda õiget küpsust veel. Ja me ei leidnud talle ka õiget vormi, sest seda lihtsalt muinasjutu vormis teha ei ole mõtet. Ja niimoodi need aastad läksid...

Oleme Üllariga teinud koos erinevaid etendusi, umbes iga viie aasta tagant ühe luuleetenduse - Doris Kareva või Juhan Viidingu luuletustest või neid mõlemaid kokku pannes. Ka teisi teatrietendusi, kus mina olin lavastaja rollis ja tema mängis. Ja kogu aeg ilmus see Siddhartha meil nagu õngekork pinnale.

Ja nüüd, neljakümnendates meestena otsustasime, et on aeg see nüüd ära teha. Hakkasime siis seda otsast kirjutama ja selle käigus saime aru, et on vaja kedagi kõrvale, kes seda maailma ka tunneb. Nii usundiloolase seisukohalt kui ka inimese seisukohalt, kes on kokku puutunud stsenaariumite, dramaturgia ja ka Indiaga. Nii tuligi meeskonda Kaarel Kuurmaa.

Kaarel, kuidas see Siddhartha lugu sinu kirjutusprotsessis ja mõtlemisprotsessis elama hakkas?

Kaarel: Ma ei ole õppinud teatri dramaturgiks, küll aga olen tegelenud filmindusega kaheksa aastat ja õppinud Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, nii et kui Jaanus selle jutuga tuli, mõtlesin, et ma ei tahaks teha sellest otsest Hesse "Siddhartha" ümberjutustust. See ei olnud kindlasti selle asja mõte või seda ma ka ütlesin, seda lihtsalt teatrikeelde panna nii, nagu Hesse seda kunagi kirjutas, ei old mulle huvitav. Nii et pigem ongi sealt raamatust võetud Hesselik tunnetus või mingi maailma tunne ja võib öelda, et sellele on viidanud paljud teisedki raamatud.

Hesset ma näidendi kirjutamise ajal spetsiaalselt üle ei lugenud vaid hoidsin teda rohkem seal sees tunde või mälestusena. Kui Hesse "Siddhartha" raamatus toimus tegevus samal ajastul ajaloolise Buddhaga (umbes 5. sajandit e.m.a.), siis selle näidendi tegevus leiab aset peamiselt siiski tänapäevas, kuigi seal on seiklust ja liikumisi ka India muinasjutuvaramusse.

Jaanus: Süžee on lihtne: see on kahe mehe lugu, mis toimub tänases päevas ja üks mees läheb Indiasse otsima teist, kes on kaduma läinud. Ühelt poolt leppisime Üllariga kokku, et lugu räägib kaotamisest ja leidmisest ning ka sellest, et kui me mingil hetkel elus endalt küsime, kas me nüüd oleme kohale jõudnud - kas me siis saame vastata jaatavalt..? Ja kas me siis tegelikult oskame öelda ja saame aru, kuhu me siis kohale oleme jõudnud? Ja kas see koht on see, kus me tahame olla?

Samuti on seal kaks paralleelset elusaatust, mis mingi aja jooksul põimuvad. Selle loo sees on tegemist on kahe väga vastandliku inimesega. Üks, kes seda kadunud sõpra seal Indias otsima läheb, on enda elu elanud väga korralikult, on teinud kõike nö "raamatu järgi", vaikselt rühkinud mööda redelit edasi ja saavutanud suure vaevaga kõik selle, mida ta võib enda omaks nimetada.

Teisele mehele seevastu on näiliselt kõik väga kergelt kätte tulnud. Ja ta on ka sellest sama kergelt alati loobunud. Nii need kaks vastandlikku maailma seal loos kokku saavadki ning sündmused käivituvad.

Lavastuses mängib kaasa veel Kristiina-Hortensia Port, noor andekas näitlejanna, kes on alles äsja lõpetanud teatrikooli. Tegelasi on selles etenduses tegelikult õige palju, nad lihtsalt ilmuvad seal eri vormides.

Siddhartha on ju Buddha - see, kes valgustus, virgus. See, kes jõudis kohale. See, kes sai aru olemise mõttest. Kaks Eesti meest Indias, kuidas see liitub sellise Buddha teoloogilise kontseptsiooniga?

Jaanus: Selle näidendi tegevus võiks toimuda ka Norras või Lõuna-Ameerikas või kus iganes. India selles on Hesselt tulnud pärand, taust.

Kaarel: Hesse lõi mingis mõttes ühe raamjutustuse sisse teise raamjutustuse. See on huvitav, kuidas üks kirjandusteos on mõjutama hakanud Buddha enda lugu, mis on tegelikult ikkagi teistsugune, kui see, mida Hesse kirjutas. Aga kui inimestega rääkida budismist või Buddha elust, siis sinna on väga palju jõudnud seda, mida kirjutas Hesse mehest nimega Siddhartha, kes ei olnud Buddha. Siddhartha kohtus küll ka toona ringi liikunud Gautama Buddhaga ja tema sõber Govinda läks ju Buddhat järgima, samuti nagu tema naine Kamala tegelikult pöördus budismi, kuhu Hesse peategelane ei pöördunud. Hesse peategelane läks alati oma rada mööda ja ta küll väga austas Buddha õpetust, aga ikkagi otsis ta oma teed ning lõpetas üksinduses jõe ääres inimesi üle vedades. Nii et see on väga huvitav, kuidas need asjad on põimunud ning minu jaoks täiendavad need teineteist väga kenasti.

Tegelikult Buddha teoloogia on üks legendide ja jutustuste rida, millest on sündinud nii palju erinevaid budisme. Mõeldes kasvõi Mahajaana või Hinajaana budismi erinevusele või sellele, mis sündis Jaapanis või Hiinas. See on suur võimalus, mida Buddha pakkus ja kuidas tegelikult võib dhammapadat interpreteerida - seal on meeletult palju võimalusi ja vähe väga konkreetset selgust. Selle, mida Buddha ütles, võib ka kokku võtta sellena, et me ei tea, kes see "mina" on ja sellisest "mina" otsingust on väga palju ka see meie näidend, sest "mina" siin läänes võib väga selgelt käsitleda (või tahetakse käsitleda) ego kui egoismi vaatenurgast, aga Idamaades on see "mina" midagi väga palju sujuvamat, pehmemat ja raskemini defineeritavamat. Ja sellest räägibki nii see näidend kui ka Buddha enda lugu kui ka Hesse lugu Siddharthast. Et me tegelikult ei tea, kes me oleme ja see "mina", milleni me jõuame - kui me selleni jõuame -, siis see on tegelikult alati palju rohkemat, kui me siiamaani oleme harjunud oma kehaga seostama.

Jaanus: Need tegelased on selles näidendis läbi elanud kõik niiöelda laste- ja noorukihaigused ja mehemured, ja ka meherõõmud. Ajaliselt paigutub teos Eesti 1990-2000ndatesse, seal on päris palju viiteid ja paralleele. Praegu, lavastusprotsessi käigus on väga põnev monekt ka see, et me küsime endalt üha rohkem, et mis on saanud sellest meie surematust hingest ja meie puhtast "minast"? Kas ta mõnikord meile peeglist otsa vaatab, kas me tunneme ta ära? Tundub, et ta kusagil juba vilksatab või annab endast ikkagi märku. Aga temaga tuleb tegeleda ja ka see on suur mängurõõm kogu selle protsessi vältel.

Mina olen praegu oma tööde-tegemistega teatrist suhteliselt eemal olev inimene, nii et see võimalus mängida koos ühe enda sõbaga, kes on saanud juhtumisi vahepeal Eesti üheks parimaks näitlejaks, on väga suur õnn mu jaoks! Saada üldse Üllari jaoks see vaba aeg, et me selle kunagise lubaduse ära täidaksime, oli väga keeruline, sest sel hooajal on Üllar mänginud juba Hamletit, Rein Raua "Vend" esietendus alles hiljaaegu sügisel. Mul on väga hea meel, et ma sain Üllari üldse kätte!

Budismis on kaks suurt suunda Mahajaana ja Hinajaana, suur vanker ja väike vanker. Ja Mahajaana budism ütleb teatavasti seda, et peaaegu kõigil, kõikvõimalike vahenditega, on võimalik valgustuseni, virgumiseni jõuda. Hinajaana budism kuidagi kitsendab seda rohkem selliseks askeetiliseks  praktikaks. Kuidas me võime valgustust leida, kas igas hetkes, igas elu sündmuses?  Või peame ette võtma mingisuguse praktika või askeesi?

Jaanus: Nirvaanal on hea vaste eesti keeles - õndsus ja õnn. Ja iga inimene saab aru, kas on õnn või ei ole. Kas ta on õnnelik või mitte. Selles ei ole kahtlustki, et iga inimene mõistab seda enda puhul väga hästi. Neid kirkaid hetki või kohale jõudmise hetki või neid hetki, kus sa tunned, et kõik on hästi ja sa oled rahul kõigega ja õnnelik kõige üle - neid on ikka elus ette tulnud. Ja ma usun, et eks see ju ongi ideaal ühelt poolt, et see rahu ja tasakaalu tunne oleks võimalikult kestev. Milliseid praktikaid selle saavutamiseks kasutada, eks see ongi selline otsingute küsimus.

Ma arvan, et see suur ratas, see suur vanker on mulle alati olnud meelepärasem. Aasias käies oli see mulle mõistetavam. Ehk kuulub selle hulka ka see, et näiteks ka naised võiksid saada valgustatud, mida siis Hinajaana budism nii väga esimese hooga ei väidagi. Teiselt poolt on iga kunstiteose või lavastuse või filmi puhul askees väga oluline. Sa pead siiski mingid asjad välistama, midagi piirama. Ei saa teha etendusi kõigest, nagu sa noore lavastajana võib-olla alguses üritad teha. Nüüd ma teen korraga ühe, ütlen kõik asjad ära ja päästan inimkonna selle sama lavastusega ning siis on minu töö tehtud!

Kaarel: Ma arvan ka, et selle loo kontekstis võiks üldse ära unustada eelnevad terminid või süsteemid. See lugu ujub ikkagi nende süsteemide läbi ja sees ja sisse ja välja. Ta ei kinnitu küll ühtegi dogmaatilisse süsteemi ega ütle minisugust selget oma õpetust. See on üldinimlik seisund, millest see näidend räägib ja mis sealt lavalt võiks inimesteni jõuda või voolata.

Mida te tahaksite, et seal lavalaudadel toimuvast inimesele kaasa jääks?

Jaanus: Ma ise ootan sealt sellist kergustunnet ja eneseusku. Midagi sellist, mis peaks inimesele jätma taolise tunde ja võib-olla ka mõtte, et elu ei ole otsas. Et vahendid ei ole ammendatud ning minu surematu hing on alles ja elab ja areneb. Ja ma usun, et virgumine on ka oluline selle loo puhul, sest ikkagi on igapäeva elul kombeks meid mõnda kanalisse või kraavi või torusse suruda, kus me siis oleme ja mingil hetkel läheb õlgade juurest üha kitsamaks ja kitsamaks... Siis on hea, kui keegi selle toru jälle laiemaks teeb. Iseasi, kas üks teatrietendus seda teha suudab, aga tegijatel on mõttes igal juhul see, et oleks rohkem vaba vett ja puhast õhku.

Kuula Markus Järvi intervjuud Klassikaraadios

 

"Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale"

Osades: Üllar Saaremäe (Rakvere teater), Jaanus Rohumaa ja Kristiina-Hortensia Port

Tekst: Kaarel Kuurmaa ja Jaanus Rohumaa

Lavastajad: Jaanus Rohumaa ja Üllar saaremäe

Kujundus: Mae Kivilo ja Gabriela Liivamägi

Heli: Kostja Tsõbulevski ja Külli Tüli

Valgus: Priidu Adlas


Etendused toimuvad 15. (esietendus), 16., 27. ja 29. novembril kell 19.00 Salme Kultuurikeskuses.

Piletid Piletilevist

Vaata ka Siddharta lehte facebookis ja jaga sündmust oma fb sõpradega

KOMMENTEERI!