Teadaolevalt on unenäod inimesi magamise ajal alati kostitanud. Ka mõned inimkonna kõige varasemad kirjutised mainivad unenägusid. Ühe vanima eepose ehk sumerite "Gilgameši" esimesel tahvlil näeb Gilgameš vahetult enne oma kaksiku Enkiduga kohtumist unenägu kivist ja kirvest, mis mõlemad taevast alla kukuvad; tema ema selgitab talle, et need sümbolid tähistavad "võimsa kaaslase" peatset saabumist. Homerose "Odüsseias" näeb Penelope unes, kuidas üks kotkas surmab 50 hane, ning tema soov täitubki, kui abikaasa Odüsseus koju jõuab ja tapab naist painavad kosilased. Ja Vanas Testamendis saab Joosep tuntuks sellega, kui tõlgendab vaarao unenäo 14 lehma kohta, kellest seitse on prisked ja seitse on lahjad.

Igal mandril võib endiselt leida selliseid inimesi, kes pöörduvad tuleviku ennustamiseks või jumalaga kontakti saamiseks just unenägude poole. Isegi mõned meist "uskmatutest" riputavad oma magamistuppa unenäopüüdja. Miks? Kuigi me tahaksime ehk eitada mõtet nähtamatust maailmast, mis mõjutab meie igapäevaelu, kahtlustame ju ometi kõik, et meie unenägudel on mingi mõte ja eesmärk?

Jungi õpetlasest kolleeg Marie-Louise von Franz kirjutas, et unenäod on "looduse hääl inimese sees". Unenäod võivad osutuda pühaks paigaks, kus inimene ja kosmos kokku saavad ja suhtlevad. Jung kirjeldab oma kogutud teostes seda lähemalt:

"...unenägudes võtame enda kanda selle universaalse, ehtsa ja igavikulise inimese kuju, kes elab ürgse öö pimeduses. Seal on ta endiselt üks tervik ja see tervik on olemas tema sees, eristamatu loodusest ja vaba igasugusest egost. Just neist kõikehõlmavatest sügavikest kerkivadki esile unenäod..."

Teaduslikust küljest oleme unenägusid käsitleva neuroteaduse kohta praegu õppimas rohkem kui kunagi varem. Nagu kirjeldab Sander van der Linden teadusajakirja "Scientific American" artiklis, oletab üks hüpotees, mis põhineb unenägudega seotud ajupiirkonnal, et unenägudes nähtavad lood "võivad teatud kogemusest kõrvaldada emotsiooni sellega, et muudavad kogemuse inimese jaoks mälestuseks." Teised teadlased oletavad jällegi, et unenägude eesmärk ei pruugi olla psühholoogiline, vaid füsioloogiline. On arvatud, et silmade kiire liikumine ehk REM-uni aitab ajul mälestusi töödelda, aga uued uuringud oftalmoloogia valdkonnas viitavad sellele, et REM-une eesmärk võib olla meie silmade sarvkestade varustamine hapnikuga.

Kuigi meil on võimalik uurida aju kohta käivaid fakte, jäävad unenäod ise meile endiselt mõistatuseks.

Pärast seda, kui Jung kaotas ametialase tüli tõttu Freudi kui oma mentori ja isaliku eeskuju, tabas teda võimsa psühholoogilise vapustuse periood, mis kestis kakskümmend aastat ning mida Stephen A. Diamond kirjeldab väljaandes "Psychology Today" avaldatud artiklis pealkirjaga "Reading The Red Book: How C. G. Jung Salvaged His Soul."

Jung pidas unenägusid sõnumiteks alateadvuselt, samamoodi nagu Freudki, aga selle asemel, et näha unenägude kujutistes varjatud patoloogia sümboleid ning soovimatute ja hirmutavate tähenduste varamut, jõudis Jung oma eneseanalüüsi kaudu järeldusele, et meie süngeimad unenäod võivad sisaldada kujutisi, mis viitavad meie sisemistele konfliktidele ja ühtlasi osutavad ka nende konfliktide lahendustele.

Psühhoanalüütik Joan Chodorow kirjeldab Jungi kohta kirjutatud essees üht protsessi, mille käigus Jung katsetas eri viise oma emotsionaalse tasakaalu taastamiseks dialoogi pidamise teel kujutistega oma fantaasiates ja unenägudes, nagu vestelnuks ta reaalsete tegelastega pärismaailmas. Chodorow kirjutab nõnda:

"...ta otsustas sihilikult "laskuda" oma mõistuse sügavaimasse ossa. Ta maandus jalgadele ja asus uurima seda kummalist sisemaastikku, kus ta kohtas esimest paljudest tegelastest. Need fantaasiad näisid kehastavat tema hirme ja teisi võimsaid emotsioone. Aja jooksul ta mõistis, et kui tal õnnestus oma emotsioonid kujutisteks tõlgendada, siis valdas teda sisimas rahu- ja kindlustunne. Ta jõudis arusaamisele, et tema ülesanne on leida need kujutised, mis emotsioonide taga peitusid."

Jung nimetas hiljem seda unenägudega töötamise protsessi "aktiivseks kujutlusvõimeks". Oma autobiograafias "Mälestused, unenäod, mõtted" kirjeldab ta hirmuäratavaid kohtumisi kujutistega oma alateadvuses, mis ähvardasid sageli temast võitu saada. Tema järkjärguline avastus selle kohta, kuidas teha tööd oma psüühikat üle ujutava hirmuäratava materjaliga, on postuumselt avaldatud "Punases raamatus".

Raamat "Mälestused, unenäod, mõtted" on kirjutatud tema elu lõpupoole ning kujutab ehk pisut objektiivsemalt Jungi tegelikke kogemusi sellel rahutul ajal tema elus ning kirjeldab seda, kuidas ta kasutas ära neid hirmutavaid kohtumisi oma psüühikas, et luua mõned oma kõige püsivamatest teooriatest teadvuse ja alateadvuse kohta:

"...ma andsin endast parima, et mitte pead kaotada ja leida mingi viis nende veidrate asjade mõistmiseks. Seisin abitult võõra maailma keskel; kõik tundus nii keeruline ja arusaamatu... Aga minus oli lausa põrgulik vägi ja mul polnud algusest peale kahtlustki, et minu ülesanne on leida nendes fantaasiates kogetud asjade tähendus.

"Olin sageli nii rööpast väljas, et pidin tegema oma emotsioonide vaoshoidmiseks teatud joogaharjutusi. Aga kuna mu eesmärk oli teada saada, mis minus toimub, tegin neid harjutusi ainult niikaua, kui olin end piisavalt maha rahustanud ja sain jätkata tööd alateadvusega. Niipea, kui tundsin end taas nagu mina ise, loobusin ma emotsioonide ohjeldamisest ning lasin kujutistel ja sisemistel häältel taas sõna võtta...

"Kuivõrd mul õnnestus emotsioonid kujutisteks tõlgendada - teisisõnu emotsioonides peituvad kujutised üles leida - kogesin ma sisimas rahu- ja kindlustunnet. Kui oleksin need emotsioonides peituvad kujutised sinnapaika jätnud, oleksid need mind võib-olla tükkideks kiskunud... Eksperimendi tulemusena sain teada, kui suur kasu võib terapeutilisest vaatenurgast lähtuvalt olla konkreetsete kujutiste leidmisel, mis emotsioonide taga varjul on."

Mis oleks, kui need sisemised kujutised võiksid unenäost välja astuda ja meiega rääkida ning meile öelda, miks nad välja ilmusid ja mida nad tahavad?

Kujutlusvõime kasutamine vahendina enese muundamiseks mind Jungi puhul paeluski ja hiljem tegin samal põhjusel tööd ka aktiivse kujutlusvõime uurimisega. Kirjanikuna usaldan ma loomupäraselt oma alateadliku meele tarkust, et see juhataks mind loo sees peituva tõelise looni. Et see näitaks mulle seda, mida ma ise ei märka ning mis minu pilgu eest varju jääb, aga ühtlasi tahab, et teda ikkagi nähtaks. On see alles avastus - taibata, et meid öösel paaniliselt ja hirmuvärinatega üles äratavad luupainajad võivad tegelikult olla kodeeritud sõnumid meis peituvalt tervendavalt allikalt!

Proovige ise järele. Istuge kuskil vaikses kohas ja meenutage kujutist, mis teile on mõnes unenäos ilmunud. Vestelge sellega. Mida teeb teie unenäos endine klassijuhataja teie algkoolist? Miks ta papagoid harjaga puhastab? Miks leiab see aset teie vanaema hoovis? Oma unenäo tähenduse mõistmiseks julgustab aktiivne kujutlusvõime teid pidama dialoogi nende tegelastega, kes unenäos ilmuvad. Me esitame neile küsimusi ja saadud vastuste põhjal leiame seoseid selle kohta, mida need kujutised meie jaoks võivad tähendada. Kas need meenutavad meile mingeid lugusid, müüte või muinasjutte? Nende unenäokujude vaatlemine nii arhetüüpsest kui ka isiklikust vaatenurgast võimaldab meil vaheldumisi näha oma unenägude kõige laiemat ja kõige kitsamat tähendust. Soovitan siin küll lihtsustatud protsessi, aga sel teemal on olemas mitmeid häid raamatuid. Unenägude elavas maailmas on kõnevõime nii autodel, puudel, jalanõudel kui ka koertel, ning nende öeldu on tihedalt seotud teie enda eluga.

Kui sa soovid rohkem teada saada Unenägude psühhoanalüütilisest käsitlusest, siis tule kuulama psühhanalüütika lühikursust unenägudest ja nende tõlgendamisest 7.mail. VAATA INFOT SIIT.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid