Taarausuliste eestvedamisel tähistati Jyriöö ylestõusu aastapäeva esimest korda 1928. aastal Estonia teatris. Mõne aasta jooksul levis see tava yle Eesti ning esivanemaid hakati mälestama hiites, pyhade kivide ja puude juures ning linnamägedel. Virumaa Teataja kirjutab, et 1930. a pyhitseti jyriööd rahvarohkete kogunemistega Kunda hiiemäel ja Liiguste Laagrimäe hiies, samuti kogunes pooltuhat inimest Tõrma hiiemäele. Tähtpäeva eesmärk oli meenutada esivanemate võitlust kõigi vallutajate, eriti aga kristlike vaenuvägede sissetungi vastu. Kahtlemata on ka praegu väga oluline meenutada seda ajaloosyndmust väärikalt. Selle kõrval aga ei tohiks ununeda, mispärast see päev on pyha.

Metsajumala ja Uku pyha

  • Sellel päeval ei tehta tööd. Karja kihelkonnas on öeldud: "Järipäval ei tehtud ka kuskil pool tööd, tema oli püha metsajumalale." EKS 4, 5, 344 (10) < Karja khk - V. Mägi (1888)
  • Karjalaskepäeval on puud ja võrsed puutumatud nagu hiies. Kes neid raiub ehk vigastab, sel läheb edaspidi kehvasti. Kogemata vigastatud oksad on seepärast pyytud punase lõngaga kokku siduda. Keelu rikkumise korral hakkavad hundid talus loomi murdma, loomad hakkavad lonkama, suvel on palju äikesekahju, mets jääb kiduma, keelu rikkuja jääb kiduma ja põdema kuni sureb, vili äpardub jne. Laiusel on öeldud, et kes sel päeval puid raiub, seda hakkab mets vihkama. Kärla kihelkonnas aga on öeldud, et isegi sel päeval noore puu ladva murdmine maksab valusalt kätte:


Tõmbab keegi vallatu poiss või mees juripäeval noore puu ladva katki, nõnda et puu ära kuivab, siis hakkab see paha inimene sest ajast põdema ja kiduma kunni lõppeb. H III 5, 87 (4) < Kärla khk - P. Südda (1889)

Äksis on manitsetud, et isegi hädavajaduse korral ei või yhtegi puud raiuda: "Jüripäeval ei raiuta ühtegi puud maha; kui adraväet ehk äkkevöö katki läheb, siis pannasse mõni nööritäkk asemele ehk minnasse parem kodu." H II 50, 698 (11) < Äksi khk - J. Millert (1894)

  • Kuni karjalaskepäevani pole maa veel hinganud. Selles on talvine viha, mis ohustab maale istujat, sellel magajat või paljajalu käijat. Kuigi ka esimene pikne lahutab maa viha, on karjalaskepäev siiski kindel tähtpäev, peale mida võib maale ja kividele istuda. Mõistagi siis kui ilm lubab.


"Enne jüripäeva ei tohi maa peale maha istuda, maa on siis alles hingamata ja võib haigusi tuua." RKM II 66, 515 (3) < Häädemeeste khk - A. kalmuk (1957)

  • Karjalaskepäeval maad ei harita, maa puhkab, maa hingab. isegi loomi pole soovitav rakkesse panna. Keelu rikkumine toob kaasa suvise äikesekahju, rahe lööb vilja maha, loomad äparduvad, linnud söövad vilja ära jms. Kyll aga on soovitatud teha kõikvalike taigasid, mis põldu õnnistavad. Näiteks Karja kihelkonnas on löödud koodiga kolm korda vastu põldu ning Kaarmas on peremees käinud ymber oma põldude ja nurmede, et kasvu edendada.
  • Karjalaskepäeval peetakse pyha ka pikse pärast. Seal kus on kolinat ja myra, hakkab pikne hiljem sisse lööma või rikub rahe saagi. Tarvastus on öeldud, et sel päeval ei tohi isegi oherdiga auku puurida, muidu on vanamb ehk vanajumal - Uku - vihane. Rõuges aga on öeldud, et seda päeva peetakse pikse pärast: "Jüripäeva peeti tooperäst - pikset pelätäs. Ümmer maja es tohi midagi tettä." RKM II 64, 84 (23) < Rõuge khk - S. Lätt (1957)
  • Karjalaskepäev tähistab karjatamise algust, kuid mitte tingimata esimest karjapäeva. Loomade esimene karjamaale laskmine on sõltunud ja sõltub praegugi kevade saabumisest ja loomasööda jätkumisest. Samuti on valitud selleks paaris nädalapäev - teisipäev, neljapäev või laupäev.
    Loomi karjatati muiste ikka metsas. Metsas olid aga karud ja soed, kes hinnalisi kariloomi ohustasid. Enne karjalaskepäeva on metsaloomadel vabadus kariloomi murda. Isegi karjaaeda pole enne karjalaskepäeva hea teha, sest siis ei pakuks see kiskjate eest mingit kaitset. Karjalaskepäevast kasupäevani (29.09) hoiab aga metsajumal murdjad loomad karjast eemal. Vähemalt senikaua, kuni metsajumalaga ollakse heas läbisaamises. 23.04 algav kaitse kiskjate eest on ka põhjus, miks nõukogude ajal välja pakutud 1.04 ei sobi mitte kuidagi karjalaskepäevaks.
    Esimene karjapäev on loomade suvise saatuse ja heaolu jaoks määrava mõjuga. Seepärast on sel päeval tehtud palju igasugu taigasid, mis peaks loomi kaitsma ja andma neile paremat edenemist. Loomad aga annavad inimestele toidust ja mõjutavad seega omakorda inimeste tervist ja head käekäiku. Näiteks on pandud karja väljaajamisel laudaukse alla muna, kirves või muu raudese. karja on pidanud välja ajama perenaine, loomade selgi hõõruti jää või lumega, anti loomadele leiba (kohati jõululaua jõuluorikas) süüa, anti juua hõbevalge vett. või varem kogutud kasemahla jms. Otepääl olla pandud kariloomale igal karjalaskepäeval uus nimi. Rohkesti on kasutatud suitsutamist kadakate ja muude nõiarohtudega, vahel aga ka õlgede ja õuepyhkmetega.
    "Nõidumisest. Seda on jutustaja ka näinud: lehm on jüripäeva hommikul viidud ristteele, võttes kaasa tüki põhku. Sääl süüdatud põhk lehma kõhu all põlema ja ninasse lastud ka suitsu. Siis pidand lehmal olema "õnn hea". ERA II 13483 (2) < Simuna < Tartu - R. Viidebaum (1929)


"Toris on loomi suitsutatud, siis olevat loomad rohkem ühes meeles. On võetud karvu teiste karjast ja nendega suitsutatud oma loomi." RKM II 219 78 (19) < Tori khk - E. Maasik (1966)

"Mõnes talus põletati õuest kokkuriisutud talvist prahti, mis põllu ääre kokku kanti ja selle prahi suitsust aeti lehmad läbi, et siis ei pidanud suvel sääsed ja parmud loomade kallale minema." RKM II 221, 367 (1) < Mihkli khk- A. Kalmuk (1966)

"Jüripäivä eläjit kadajidega sautada - ei putvat näid kiik suvi susi." H II 60, 58 (13) < Võru - J. Võhand (1897)

  • Karjalaskepäeva lõkketuli annab tervist- Karjalaskepäevast alates võib hakata lõket tegema. Vähemalt kohati on sel päeval peetud suuri kyla või isegi mitme kyla yhiseid tulesid. Karjalaskepäeva lõkkesuitsul on tervistav ja kaitsev vägi nii inimestele kui loomadele. Suitsutatud on ka põlde ja marjapuid. Tule tegemiseks on õige aeg õhtul ja öösel vastu 23. kuupäeva, ehk siis 22.04 õhtul.
    Vanasti on 22.04 õhtul toimunud mitmel pool hiites, suuremate kivide juures ja mujalgi rahvakogunemised, kus suure tule ääres on karja õnneks mh puhutud pasunat, lastud pyssi, ammutud ja tehtud muid taigasid. Harjumaa Risti kihelkonnas jutustas 79 aastane Liisu Metsberg:
    "Enne käidi Tarabere määl iides jüribä ohtu, minu mälestuse sies, keige viimati Änglema külas. Iga perest käisid nuoremad. Lasti püssi, puhuti pasunad, mängiti pilli, tantsiti. Siis va metsaelajas (hunt) ei pidan pahandust tegema sie aasta."
    Änglema vanem sugupõlv jutustab: mäel põletatud muiste ja veel hiljuti, paari aasta eest iga jüripäeva eelsel õhtul tuld: tõrvased puud pandi ridva otsa ja pöletadi. Lastud ka püssi, puhutud sarve. Kui tuld ei olevat tehtud, tulnud hundid looste (lojuste) hulka ja koduloomad hakanud põdema. - Et rahvakogumine ja pidutsemine lähedale talule tüli teinud, keelanud peremees omal maatükil tuletegemise paari aasta eest ära. Siis võetud tuld kaugemal põletada, kuid kohe hakanud ümbrusesse hundid siginema. Eesti Kirjandus. 1922. nr 2. lk 55/6
    Arvatavasti käib ka järgnev teade just selle päeva kohta. Kuigi mainitud karusepäev on üldiselt 13.07, siis allolevas teates kirjeldatud tavad käivad just karjatamise alguse, mitte kesksuve kohta.
    "Tallinnamaal, Palvere vallas Vilama küla juures on üks suur kõrge mägi, mida "Karuse mäeks" saab kutsutud; mõned kutsuvad seda mäge ka veel nõnda: "Karuse tuule risti Jüri". See mägi on ümber kaudsele rahvale väga tähtjas, sest siia tulevad õige kaugelt küladest talurahvas kokku, karusepäeva pidama. (Karuse päeva pidamine on Tallinnamaal mõnes kohas veel üsna moodis.) Sel päeval on siis see mägi mitme küla rahvaga täidetud, kes endid ümber männa koguvad ja selle sisse esiteks mitmesuguseid raud asju taovad. Siis tehakse mää pääle nii suur tuli maha, kui vähegi veel saab. Tule ümber tantsivad nooremad, vanad inimesed huikavad ja laulavad, põmmutakse püssi, aetakse sarve, ehk puust tehtud pasunat ja tehakse veel mitmed hullud ja nalja tükid ära. See karuse päeva pidamine toovat sellel aastal siis kari loomade õnne ja ei tegevat pikkne karjale kahju. Usutakse, et mida suuremat tuld, mida kaugemine ja rohkemine püssi lastakse, mida kõvemine pasunt ja sarve puhutakse ja kõiki naljasid tehakse, seda parem olevat see karjale ja toovat kõiki pidi loomade õnne."
    H I 9, 244/5 (115) < Viljandi, A. Suurkask < Kose khk (1897)
    Sarnaselt on tähistatud ka Võrumaal:


"Vanast teti jüripäävä üte mäe otsa Jürile suur tuli üles, sinnä lätsi mitmõ lähematsi külä rahvas kokko jüripäivä pidämä, sääl süüdi ja juodi, peeti suurt pühhä ja pallõldi, et Jüri suvvõ õnnistasi ja lasõsi kõrda minnä." H II 3, 525 (12c) < Vastseliina - H. Prants (1887)

Kuusalu kihelkonna Kiiu-Aabla küla rahvas põletas vanasti jürituld Nuppukivi juures

  • Idapoolses Eestis on kevadist naistepyha peetud mõnel pool 23.04. Sarnast pyha pidasid Iisaku khk Raudi (Illuka) k Raudi mäel ymberkaudsete kylade naised. Iga naine, kes oli saanud endale eelmisel aastal minia, tõi ta kaasa. Ämm ja minia tõsteti yles. Sedasi võeti noorik abielunaiste hulka vastu.
    "Naised kogunesid [karjalaskepäeval] kõik Raudi mäe otsa, kus oli kõrts ja pood ligidal. Osteti viina, läksid üles mäe otsa, öeldi, et see on "lüpsiku turputamine". Sinna käisid kokku ainult eestlased: Illukalt, Ohakverest, Lähtepält, Kurtnalt, Tarakusest jne. Mäele toodi tühi tünn, siis võeti mõni naine kinni, eriti noored, sel talvel mehele saanud ja esimest korda mäele tulnud noorikud ning pandi tünni. See pidi viina tooma. Naistel olid kepid käes, sorkasid tünni, käisid ümber tünni. Mehi sääl palju ei olnud, mõni üksik käis, see oli vanade naiste asi. See kestis, kuni Eesti valitsus tuli, siis jäi ära, vanad kangemad naised surid ära ja see asi jäi soiku. Kui nad ümber tünni käisid, siis ütlesid: "Kokku, kokku, koorekene!" Hommikul läksid sinna ning pidu kestis õhtuni." RKM II 142, 392/3 (7) < Jõhvi - E. Tampere (1962)
  • Hobused sel päeval puhkavad. Mõnel pool on seda öeldud isegi hobuste pyhaks. Kuigi yldiselt on karjalaskepäeval kõik põllutööd keelatud, siis eraldi rõhutatakse, et hobuseid ei tohi ette rakendada ega muul moel tööle panna. Muidu minevat põld hukka, murravad hundid palju varssu, hobuse kael minna katki jms. Seevastu tehakse hobuste õnneks kõikvõimalikke taigasid: harjati hobust enne päevatõuus, käidi hobuseid ujutamas ja anti neile õlut juua. Räpina muuseumis on taletatud Maidomäe hiiega seoses teade, mille kohaselt söönud kogu kihelkonna hobused sel päeval püha Võhandu kaldal kaeru. Maidomäe hiis asub Räpinas Võhandu kaldal ning samas on mõisapark.
  • Karjalaskepäeval ei tohiks kodust midagi välja viia, ei laenata ega laenu tagasi anda. Muidu antakse või viiakse kodu õnn ära.
  • Karjalaskepäeval või enne seda tehtud iluravi on kõige mõjusam. Et suvel ei hakkaks näole päevitus, ei tuleks tedretähne ega vistrikuid ning silmad oleksid terved, tuleb karjalaskepäeva hommikul, soovitavalt enne päevatõusu pesta nägu lumega, kasemahlaga, konnakuduga, hõbevalge veega.


Pyha Jyri - röövlite pyhak

Kust tuleb jüripäeva nimi? Aegade jooksul on tekkinud segadus päeva nimetusega. Eesti kalendrisepad on hakanud karjalaskepäevaks nimetama mahlakuu esimest päeva (01.04), hoolimata sellest, et ilmad ei ole siis karja väljalaskmiseks sobivad ning rahvatarkus keelab loomi enne 23.04 välja lasta. Valdav osa karjalaskepäeva pärimust on seotud hoopis mahlakuu 23. päevaga. Eksitav nimevahetus võetigi algselt ette selleks, et 23.04 jääks käibele jyripäevana.

Nagu mitmed teised põlisrahvaste pyhad, nii ka meie karjalaskepäev on saanud hiljem kristliku kaaslase. Katoliiklik jyripäev seati sisse Pyha Jyri (algselt Georgios, ka Georg, väidetavalt Kapadookiast pärit ohvitser, kes hukati 303. aastal Olympose jumalate mõnitamise eest) austuseks. Makedoonia kristlastel ongi Georg röövlite kaitsepyhak. Kummalisel kombel tuntakse Georgit kristlaste hulgas enamasti siiski mitte kurjategija vaid hoopis muinasjutulise lohetapjana. Lohe seejuures kehastab muidugi kirikuvõimude poolt saatanlikuks tembeldatud loodususku ning laiemalt põlisrahvaid. Vene riigi kahepäise kotka rinda ehtival Georgi kujutisel võib ryytli kapjade alla tallatud lohet mõista kui soome-ugrilasi ja teisi põlisrahvaid, kelle kristlastest venelased on oma vallutusrekedel põrmu surunud. Nagu paljud varasemad Venemaa algatatud sõjad , nii ka 2022. a alanud Ukraina sõda annab alust pidada Vene riiki ja selle kotka ja Püha jõriga vappi kuritegelikuks ja inimsusevastaseks.

Möödunud okupatsioonide äraspidiseid märke võib leida ka Eestist. Tori kiriku kõrval seisab ausammas, millel Pyha Georg ehk Jyri surmab lohet, ehk siis ristisõdija on maha surumas meie rahvast ja iseseisvust. Tänapäevases mõistes võib Pyha Jyrit pidada ristiusu nimel sooritatud inimsusevastaste kuritegude kehastuseks. Pyha Jyri esindab meie jaoks yhtviisi Saksa ordut ja vene riiki. Miljonid mõrvatud inimesed ja kymned hävitatud või alistatud rahvad ja riigid on tallatud Pyha Jyri ehk sallimatu kristluse sõjaratsu kapjade alla. Seetõttu võib Pyha Jyri ning ka Vene Georgi ordeni triibulist linti pidada Maavallas ristiryytlite, kõigi okupatsioonide ja inimsusevastaste kuritegude märgiks.

Esivanemate mälestuseks

Tänavu möödub Harju sõjast algusest 679 aastat. Seda ajaloosyndmust on hakatud hiljem nimetama Jyriöö ylestõusuks. Kummati ei esinda Pyha Jyri mitte meie esivanemaid ja nende vabadusvõitlust, vaid okupante ja meie rahva kallal toime pandud inimsusevastaseid kuritegusid. Jyripäeva nimetuse tõid meile okupandid. Okupantide vastu toimunud ylestõusu nimetamine Pyha Georgi ehk Jyri järgi on sama hea, kui nimetada metsavendade mälestuspäeva Lavrenti Beria päevaks, või tähistada kyyditamise aastapäeva Stalini kujule lilli viies. Olgu siis pigem Harju sõda või karjalaskepäeva ylestõus. Toris asuva ja Mati Karmini loodud Pyha Jyri kuju juures imetleme kindlasti selle kunstilist teostust, peame lugu ka Jyridest, kes on tublid ja ausad. Kuid vabadusvõitlust Pyha Jüri ehk Georgi kuju juures meenutada ei synni, see oleks pyhaduseteotus ja esivanemate mälestuse ryvetamine. Sajandite jooksul on langenud paljud esivanemad, kaitstes meie maad vallutajate, röövlite ja hiiehävitaje eest ja röövlite kaitsepühak Pyha Jyri esindab just neid viimaseid.

Syydakem karjalaskepäeva laupäeval nende mälestuseks ja auks lõkked Maavalla linnades, kylades, hiites, kalmudel ja linnamägedel. Tuli soojendab meid samamoodi kui esivanemaid ning lõkkesuits annab tervist. Meenutagu iga syttinud lõke ja tõrvik meile vallutajatega peetud sõdades syytult langenud maarahva mehi, naisi ja lapsi. Meenutagem tule ääres ka esivanemate vannet: Kuni on kasvõi yks põlvepikkune poisike, ei võta me vastu võõrast usku.

Allikas: Maavald.ee.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid