Võitluseks valmis!

Kui peame mõnd olukorda üle jõu käivaks ja muretsemist väärivaks, käivitub meie kehas "võitle või põgene" reaktsioon: mandeltuum ehk aju "ohuradar" hakkab häirekella lööma ja kogu organism häälestab end ümber: adrenaliinitase veres tõuseb, lihased pingestuvad, süda lööb tugevamini ja kuna keha vajab võitluseks või põgenemiseks rohkem hapnikku, siis hingamine kiireneb. Selline organismi kohanemine on aegade algusest aidanud inimesel ohte täis keskkonnas toime tulla. Tänapäeval ei pea me põgenema metslooma eest, küll aga tuleb meil suurema või väiksema ärevusega toime tulla eksamil vastates, auditooriumi ees esinedes, konfliktsetes olukordades oma seisukohti kaitstes ja paljudes muudes sarnastes olukordades. Need on situatsioonid, kus reaalne oht puudub, aga õnnetuseks ei tee meie aju vahet, kas seisame tõepoolest silmitsi olukorraga, mis elu või tervist ohustab (ründav koer) või kujutame seda üksnes endale ette ("Mis siis, kui ma ei tea matemaatikatunnis õiget vastust ja teised naeravad mu üle?") - keha reageerib mõlemal puhul stressiga. Kui stressi sümptomid kestavad pikka aega või on väga intensiivsed, võivad tekkida tõsised terviseprobleemid nagu krooniline peavalu, lihaspinge kaelas ja seljas, seedeprobleemid, unehäired, ärevus ja depressioon.

Aju vembud

Just eelpool mainitud põhjusel - olla ohu korral kiiresti valmis reageerima - on meie aju negatiivse poole "kaldu": ta reageerib tugevamalt negatiivsetele stiimulitele, teravamalt ja kauemaks jäävad meelde just kehvad kogemused. Inimene on kahjuks loodud nii, et ta õpib pigem valu kui mõnu abil. Üks nüanss veel: kui "ohuradar" mandeltuum hüüdma hakkab, on ajukoor ehk see osa ajust, tänu millele suudame loogiliselt mõelda, ülesandeid lahendada ja keelt kasutada justkui halvatud. See takistab asjadest aru saamast, neid meeles hoidmast ning ennast rahulikult ja selgelt väljendamast.

Moehaigus rööprähklemine

Tänapäeva kiire elutempo ja suur kohustuste koorem teeb meist rööprähklejad - õppimisega samal ajal vaatame telekat, räägime telefoniga või piilume silma nurgast Instagrammi, ühe käega kirjutame e-kirja, teisega toksime telefonis sõnumit. "Ma olen harjunud tegema mitut asja korraga," kinnitame endale. Kuid teadlased on kindlaks teinud, et säärase rööprähklemise tõhususe idee on müüt. Aju ei tee mitut asja korraga ja me ei täida ülesandeid paralleelselt, nagu sõna "rööprähklemine" viitab, vaid pigem liigume kiiresti ühe ülesande juurest teise juurde. Tõsisasi on see, et pärast igat sellist ümberlülitust on meie tähelepanu (mille varu on, muide, limiteeritud) algse ülesande juurde naastes tunduvalt kahanenud. Samuti kulutab säärane ümberlülitus aju piiratud ressursse ehk mõttetöö jaoks vajalikku väärtuslikku energiat. Taas on tulemuseks väsimus, kehv keskendumisvõime ja üha kasvav stress.

Krooniliselt stressis ja väsinud keha

Kui õpi- või töökoormus on suur ja igapäevaelu tempo kiire, on lisaks meelele paratamatult väsinud ka keha. Kui puhkusele ja keha teadlikule lõdvestamisele piisavalt tähelepanu ei pööra, oleme peagi olukorras, kus keha ei mäletagi enam, mida tähendab lõõgastunud olek. Veres ringleb pidevalt liiga palju stressihormooni, lihased on pinges ja süda töötab üle oma võimete. Juba hommikul ärgates on kaaslaseks väsimus ja ärevus.

Mida saame sisemise rahu ja rõõmu kasvatamiseks teha?

Tea, et muretsemine on täiesti mõttetu, see kulutab ainult energiat ja kasvatab stressi. Muretsemise asemel aitab aktiivne tegutsemine. Kui oled hädas, küsi endalt: „Kas ma saan midagi ette võtta?" Kui vastus on „jaa", siis koosta tegevusplaan ja asu tegutsema! Kui tahad näiteks tervise eest hoolt kanda, toitu tervislikult, tee sporti, puhka end välja, ära suitseta! Tervise pärast muretsedes üksnes heietad hirmumõtteid selle üle, mis kõik võib kehal viga olla.

Kui sa lahendamiseks midagi ette võtta ei saa, siis lihtsalt lõpeta muretsemine ja keskendu millelegi muule: "Ma ei saa sellega midagi teha" või "Praegu ei ole mul selle lahendamiseks võimalik midagi teha". Me saame ise valida, milliseid mõtteid me mõtleme.

Üks kõige lihtsamaid ja tõhusamaid viise keha ja meele rahustamiseks on hingamine. Paljud põlisrahvad on tuhandeid aastaid teadnud, et kui tahad enesetunnet parandada, peatu ja too tähelepanu hingetõmmete juurde. Hingata tuleks nii, nagu teeb seda laps või loom - lõdvestunud kehaga, sügavalt ja mõnuga. Nii stimuleerime närviretseptoreid, mis edastavad kehale signaali „kõik on hästi" - lihased lõdvestuvad ja keha saab üle ujutatud endorfiinidest ehk loodulikest narkootikumidest, mis kutsuvad esile sisemise rahu ja heaolutunde.

Et "ohuradar" mandeltuum eesajukoort ehk "mõtlevat aju" ei kaaperdaks, on vaja harjutada tähelepanu keskendamist (vt alt harjutust). Nii suudad varakult märgata, kui mõte jälle murelikuks kisub ning endale õigel ajal "Stopp!" öelda.

Luba endale puhkust ehk aega, mil sul pole plaane, sa ei ürita midagi saavutada ega pea kellegi jaoks olemas olema. Nende hingetõmbepauside ajal pole nõudmisi ega kohustusi. Tee süümekaid tundmata midagi, mis sind õnnelikuks muudab - jaluta metsas, laula, tantsi, maali, loe head raamatut või ole lihtsalt jõude. Nii saab aju akud täis laadida ning keha ja meel saavad välja puhata ning loomulik tasakaal taastuda.

Eriti keerulistel aegadel tuleks hoiduda igasugusest negatiivsest infost ja negatiivsetest inimestest. Selle asemel otsi elust rõõmu: pane tähele ka väikseid kordaminekuid, räägi sõpradega headest asjadest, nopi päevast välja seigad, mis tegid su südame rõõmsaks või täitsid su tänutundega.

Sisemise rahu, hea enesetunde ja rõõmsa meele kasvatamisele tasub pühenduda! Ma luban, et su elu saab huvitavam ja helgem.

*** *** ***

Autor: Kadi Kütt

Artikkel on kokkuvõte gümnaasiumiõpilaste koolitusest "Kuidas endaga rahul olla ja end hästi tunda"

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid