Järgnevalt toon välja iseloomujooned, mis takistavad loomist ja omadused, mis aitavad loomisele paremini kaasa.

1. Tänamatus

Kui ei oska hinnata seda, mis olemas on, siis Kõiksus ei peegelda vastu midagi, mis kõik võiks veel olemas olla. Halvimal juhul võtab Kõiksus olemasoleva ära andes inimesele võimaluse mõista, mis tal olemas oli.

Tänamatus elatub puudusteadvusest, mil inimest valitseb meelelaad, kus kõike on vähe ja miski pole piisav. Selleks, et puudusest saaks küllus ja tänamatusest tänulikkus tuleb teadlikult praktiseerida tänulikkust.

Tänulikkus ei tähenda tänamist: "Tänan, tänan, tänan..."

Tänulikkuse praktika kujutab endast elustiili, mil mõistetakse, kuidas kõik on tegelikult hästi: kui keha kusagilt ei valuta, käed-jalad on terved, taevas on rahulik, pole sõda, kraanist voolab puhas joogivesi jne.

Tänulikkusele häälestuses on inimesel hetkega suures plaanis kõik hästi!

2. Lugupidamatus

Kes ei oska lugupidada millestki ega kellestki, sellest ei pea ka Kõiksus lugu ning veeretab ta teele järjest alandavamaid kogemusi.

Lugupidav suhtumine seevastu on teadlikkus, kuidas igal elusolendil on hing sees ja olenemata asjaolust, kas keegi meeldib või ei meeldi, teistega nõustutakse või mitte, siis igaühe hingeline väljendus ja olemine on püha, mida tuleb austada.

3. Üleolev suhtumine

Vaadates teistele ülevalt alla ei jõuta südame silmade kõrgusele, mille kaudu tõmmatakse ligi rahuldust pakkuvamaid kogemusi. Kuna süda on hinge kõige maisem vorm, leiab inimene rahu alles siis kui tema hing on rahul ehk silmad maanduvad südame kõrgusel, mitte mõistuse kõrg(k)uses.

Võlts headuse, näideldud tarkuse, ohvrimeelsuse taga peidab ennast sageli üleolev suhtumine, mil soovitakse ennast tegelikkusest parema, targema, väärtuslikumana näidata.

Mida targem on inimene, seda lihtsamalt ta suudab teistele oma mõtteid edasi anda ja mõistvamalt nendesse suhtuda. Keerukaid mõttekonstruktsioone väljendavad inimesed, kes tahavad välja paista targad ja intelligentsed, teistest paremad, aga reaalses elus nad seda pole. Sügavaim tarkus peidab ennast keerukuses, kuidas lihtsusesse kohale jõuda.

Mõistmine asub südametes, teadmine peegeldub silmades ja headus väljendub meie igapäevases olemises, kuidas me ennast ja teisi enda sees verbaalse väljenduseta kohtleme.

4. Arvustamine

Inimene, kes annab pidevalt hinnanguid, kritiseerib ja arvustab teiste töid ja tegemisi, pole suure tõenäosusega võimeline ise suurelt looma, sest teistest intelligentsemaks ja paremaks ennast pidades puudub tal soov midagi kõrva taha panna.

Mida targemaks inimene ennast peab, seda rumalam ta on, sest mida targemaks inimene päriselt saab, seda enam ta mõistab kui vähe ta teab.

Oma elu looja on õppimisvõimeline, kes kritiseerimise asemel püüab tabada inspiratsiooni, mis teda ennast käivitaks, sütitaks ja kogu hingest paremasse suunda liigutaks.

5. Silmakirjalikkus

Kui teiste ees teha head nägu ja selja taga rääkida halba, siis Kõiksus veeretab teele olukordi, mil pealtnäha paistab kogemus hea ja ligitõmbav, aga seest poolt on see mädanev ja kahju toov. Nagu silmakirjalik inimene ise.

Et mitte olla silmakirjalik, tuleb valida üks nägu -enda nägu.

Meile korrutatakse pidevalt, et ole sina ise, aga kui sa lõpuks oled enda moodi, siis jooksevad paljud su ümbert laiali ja veel rohkemate jaoks saab sinust paha-paha. Seetõttu nõuab endaks olemine suurt julgust, sest maski langetamine toob kaasa suure puhastumise ja iseseisvumise, mil sinuga jäävad need, kes jääma peavad ja sinu juurest lahkuvad need, kes minema on määratud.

Kes lõpuks julgeb olla tema ise, see jõuab ka tegelike eesmärkide täitmiseni, et vaim oleks rahul, hing toidetud, süda armastuses, keha naudingutes ja füüsiline reaalsus kaunis peegelduses.

Meie kõigi eesmärk peaks olema suunatud elustiilile, mida meie ise armastame, aga mitte elulaadile, mis on teistele meelepärane.

6. Tõe eiramine

Mida kauem elada illusioonides, kuidas inimene teeb kõik õigesti ja teised on tema hädades ja ebaõnnestumistes süüdi, seda enam lükatakse oma unistuste täitumist edasi.

Head ja positiivsed elu muutused saavad alguse hetkest, mil vaadatakse endale sügavalt otsa, tunnistatakse oma vigu ning otsustatakse ette võtta teekond, mis muudab iseennast paremaks ja oma hingega lähedasemaks.

Enamus konflikte ja arusaamatusi on mitmepoolsed, mis sõltuvad hoiakutest ja suhtumistest. Muutes teadlikult hoiakuid ja suhtumist saavad muutuda meie harjumused.

Inimesed ei otsusta oma tuleviku üle. Nad otsustavad oma harjumuste üle ja harjumused otsustavad nende tuleviku üle. Läbi harjumuste muutub inimene ja koos temaga ümbritsev elu.

7. Eneseusu puudumine

Inimeses, kes usub kõiki teisi peale iseenda ei saa vallanduda vägi, mis on manifesteerimise alus ja vundament. Eneseusu kaotamine tühistab igasuguse loomise.

Selleks, et loomine saaks toidetud, täidetud ja lendu lastud, tuleb kogu oma väega sellele toetuda. Ankurdutakse sinna, millesse usutakse. Kui usume teisi, siis toidame teiste loomingut. Kui usume ennast, siis toidame enda loomingut. Keskendudes ilule, saab kasvada ilu. Keskendudes koledale, kasvatatakse inetust.

8. Kärsitus

Tahtes kõike saada nüüd ja kohe, siis ei olda võimeline looma ega oma energiat koos hoidma. Ükski olümpiasportlane pole kuldmedaleid noppinud ilma treeninguta. Pole mõtet tahta saavutada samasid tulemusi aastaga, milleni teine on jõudnud 10 aastaga. Loomisel tuleb püsida realistlik ning oodata oma aega, mil sinu eesmärk kohtab oma võimalust ehk hing, mõistus ja keha vibreerivad täiuslikus harmoonias ja Kõiksus vastab sellele täiuslike kogemustega.

9. Tahtmised

Tahtmised on isekuse sümboliks. Inimene ei saa kunagi seda, mida ta tahab. Inimene saab seda, milleks ta võimeline on. Tahtmisi saab täita vaid läbi toore jõu. Hingelised vajadused täituvad läbi Kõiksuse poolt peegeldatud võimaluste, mis aitavad väikeste sammude ehk võimaluste kaudu jõuda suuremate sammude ja võimalusteni. Kõiksus ei anna meile peavõitu. Kõiksus annab meile võimalusi jõuda peavõiduni. Kõiksus suhtleb meiega. Iga signaal, mida endast välja antakse, sellele vastatakse alati võimalustega enda poolt midagi anda, et siis vastu saada.

10. Fantaasiad

Fantaseerimine ja loomine erinevad teineteisest nagu päev ööst.

Tugev tunne, mis tuleb hinge seest on loomise aluseks. Fantaasiates pole aga tundeid, vaid seal on mõistuse poolt kokku monteeritud tugevad soovunelmad, mis ei käi hinge pildiga kokku ega paigutu hinge teljele. Seetõttu ei leia fantaasiate lummuses oleva inimese õige pusletükk kunagi oma pilti, kuhu paigutuda.

Loomises tuleb keskenduda alati tundele, mida hing kogeda soovib, mitte aga ettekujutusele, mida isekas mõistus omada tahab.

Autor: Ilona Karula

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid