Ivan Pavlov oli esimene, kellel õnnestus juba 19. sajandi lõpus kirjeldada füsioloogilist reaktsiooni seosena. 1904. aastal Nobeli meditsiinipreemia saanud Pavlov oli füsioloog, kelle kuulsas katses raputati koerale keele peale hakkliha ja samal ajal helistati kellukest. Kui koer oli selle reaktsiooniga harjunud, piisas ainult kellukese helistamisest, et tal käivituks süljeeritus.

Robustselt väljendudes oleme meie oma lihtsate reaktsioonidega endiselt Pavlovi koerad. Maitsev toit ajab meil suu vesiseks ja juba ainult hambaarsti mainimine tekitab külmavärinaid.

Tänapäeva elu on muutusi täis. Inimene peab pidevat võitlust, püüdes mõista kogu teabetulva, mis mõjutab teda rohkem kui kunagi varem inimkonna ajaloos.

Seoseid kujuneb pidevalt, ja samamoodi nagu Pavlovi koeral on nende taustal bioloogilised instinktid (me toetume endiselt samadele primitiivsetele meeltele, näiteks lõhnade, värvide ja maitsete suhtes). Nagu ma eelmises peatükis mainisin, on meil peale individuaalse kogemuse loodud seoste ka meie ühiskonna kultuur ning sellega seotud reeglid ja moraal. Tundub, et tänapäeval mõjutab kultuur seoseid tugevamini kui varem.

Milline seos on siis õige ja milline vale? Paljude meelest ei peaks hambaid võib-olla pesemagi. Kas hambaaukude teke on tõepoolest hammaste pesemata jätmise tagajärg? See ei olegi nii lihtne küsimus, nagu arvata võiks.

Põhjuslikkuse ehk põhjuse ja tagajärje otseste seoste mõistmise ja korrelatsiooni ehk asjade tunnetatud samasuste üle on peetud tuliseid vaidlusi sama kaua, kui statistikaga on tegeldud.

Teadus püüab esitada tuleviku sündmuste ja nende tagajärgede tõenäosusi. Nende tõenäosuste valguses võime öelda, et hammaste pesemata jätmine suurendab suus elavate bakterite Streptococcus mutans hulka. Ja just need bakterid on süüdi hambavaaba lõhkumises.

Aga kui mõnes inimeses ei ole see kaariest ehk hambaauke põhjustav bakter kunagi pesitsenud? (Streptococcus mutans võtab lapse suus arenevates hammastes koha sisse enamasti emalt saadud nakkuse tulemusena.) Kas see inimene peab ikkagi hambaid pesema?

Minu arvates on väga oluline ühiskonna väärtussüsteem. Me teame, et suuremal osal rahvastikust esineb Streptococcus mutans. Ning suhkrut sisaldavaid toite, näkse ja jooke tarvitatakse palju, seega on ka märkimisväärne oht, et hammastesse tekivad augud.

Me tahame vähendada hammaste kahjustumist ja selle kaudu ka teisi haigusi. Tahame oma ühiskonnale head ning väärtustame puhtaid ja terveid hambaid. Et see seos püsiks tugevana, tuleb seda regulaarsete kampaaniate ja tervisekoolitustega pidevalt kindlustada. Sest kes õigupoolest tunneks tohutut naudingut sellest, kui ta mõnel pimedal novembrihommikul unesegaselt hambaid peseb?

Ma olen rääkinud palju väärtustest ja mingil määral selgitanud, kuidas väärtushinnangud kujunevad. Kuidas saaksid sa leida oma väärtused, sinu elu punase niidi, mille järgi võiksid otsuseid langetada?

Oma töös rakendan ma väärtussõõri. Palun, et patsient kirjeldaks, mida ta teeks, kui käes oleks tema elu viimane päev ning tal oleksid kõik maailma võimalused ja täielik voli neid vabalt kasutada.

Näiteks võiks olla järgmine juhtum: Ma tahaksin veeta aega koos lähedastega ning viimaks taas oma õe ja vennaga jutu peale saada. Kui ma olen nendega hüvasti jätnud, tahaksin sõdadele lõpu teha ja kindlustada, et õiglus kehtiks kõigile. Lõpuks tahaksin aega ainult iseenda seltsis, et saaksin mõelda oma mõtteid ja ennast hästi tunda.

Sellest loost valime koos patsiendiga välja väärtused. Abivahendina võib kasutada ka varem nimetatud väärtuste nimekirja. Selle loo põhjal valisin viis väärtust ja kirjeldasin neid selles kontekstis järgnevalt:

Universalism (ma usun, et maailmas on üleüldiselt kehtivaid, kultuurist ja inimesest sõltumatuid norme).

Turvatunne (tunnen end turvaliselt, miski ei ohusta ega ähvarda mind).

Ühetaolisus (kõiki tunnustatakse võrdselt).

Heasoovlikkus (kui ma teen teistele head, siis saan head ka vastu).

Hedonism (minu elus on mulle kõige tähtsam nauding ja õnnelik olemine).

Harjutuse käigus võrdleme neid viit väärtust kordamööda omavahel ja joonistame sõõri sisse joone selle väärtuse suunas, mida inimene olulisemaks peab.

Väärtussõõri lõpptulemus üllatab enamikku inimesi ja seetõttu annab see hea aluse vestluse jätkamiseks. Väärtus, mis saab kõige rohkem punkte, on see, mille alusel teeb inimene igapäevaseid otsuseid.

Väärtushinnangud muutuvad elu jooksul. Need asjad, mida sa noorena oluliseks pidasid, ei ole hiljem enam nii tähtsad. Ma tegin oma praegusest olukorrast väärtussõõri. See kirjeldab hästi seisundit, milles ma seda raamatut kirjutan. Sain väärtussõõrist järgmised tulemused:

Heasoovlikkus 3 punkti, turvatunne 1 punkt, hedonism 3 punkti, universalism 3 punkti, ühetaolisus 0 punkti.

Kirjeldaksin enda olukorda järgmise lausega: selle raamatu kirjutamise abil püüan panna inimesi mõistma, kui oluline on enesetunnetus. Usun, et hea tervisega inimesed teevad häid otsuseid. See tekitab mulle rahulolu. Olen valmis riskima sellega, et nii kolleegid kui ka ühiskond võivad mu raamatu mõtted maatasa teha. Aga vähemalt olen ma proovinud midagi muuta, sest praegust olukorda meie planeet välja ei kannata.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Matti J. Peura raamatust "Kuidas ma võitsin depressiooni".

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid