Ego naudib teiste tähelepanu, mis pole lõppude lõpuks muud kui psüühilise energia üks vorme. Ego ei tea, et igasuguse energia allikas peitub sinus endas, mistõttu otsib seda väljastpoolt. Ego ei otsi vormitut tähelepanu (milleks on Kohalolek), vaid tähelepanu mingis vormis, olgu siis tunnustus, kiitus, imetlus või lihtsalt tema olemasolu mingit laadi märkamine. Teiste tähelepanu pelgav tagasihoidlik inimene ei ole egost vaba. Tal on lihtsalt mitmenäoline ego, mis ühtaegu nii soovib kui ka kardab teiste tähelepanu. Ego pelgab, et tähelepanu võib võtta hukkamõistu või kriitika vormi, ehk võib enesetähenduse edendamise asemel seda vähendada. Nii on argliku inimese hirm tähelepanu ees suurem kui vajadus selle järele. Arglikkus kaasneb sageli valdavalt negatiivse enesehinnanguga, veendumusega, et ei olda tasemel.

Igasugune kontseptuaalne enesetähendus - enda nägemine see- või teistsugusena - on ego, olgu valdavalt positiivne (olen parim) või negatiivne (ma ei kõlba). Iga positiivse enesehinnangu taga on varjatud kartus mitte olla piisavalt hea. Iga negatiivse enesehinnangu taga on varjatud soov olla suurim või teistest parem. Enesekindla ego üleolekutunde ja pideva üleolekuvajaduse taga peitub teadvustamata hirm alaväärsuse ees. Arglikul, küündimatul, end alaväärsena tundval egol on aga, vastupidi, tugev varjatud soov teistest üle olla. Paljud inimesed kõiguvad üleoleku- ja alaväärsustunde vahel, sõltuvalt nende teele sattuvatest olukordadest või inimestest.

Enda juures tuleb teada ja jälgida vaid üht: kui tunned end kellegi suhtes üleoleva või alaväärsena, on tegemist egoga sinus.

Kiitust või imetlust saamata keskenduvad mõned egod teistele tähelepanu vormidele ja etendavad nende esilekutsumiseks vajalikke rolle. Kui ei saada positiivse tähelepanu osaliseks, võivad nad selle asemel otsida negatiivset tähelepanu, kutsudes näiteks kelleski esile negatiivse reaktsiooni. Seda teevad juba ka mõned lapsed. Nad käituvad tähelepanu võitmiseks halvasti. Negatiivsete rollide etendamine avaldub eriti tugevalt siis, kui ego võimendab aktiivne valukeha ehk minevikust pärit emotsionaalne valu, mis tahab veel valu kogedes end uuendada.

Mõned egod panevad kuulsuse otsinguil toime kuritegusid. Nad püüavad tähelepanu kurikuulsuse ja teiste inimeste hukkamõistu kaudu. "Palun öelge mulle, et ma olen olemas, et ma pole tähtsusetu," näivad nad ütlevat. Seesugused patoloogilised ego vormid on vaid normaalse ego äärmuslikud variandid. Ohvriks olemine on väga levinud roll. Sedakaudu otsitav tähelepanu on kaastunne, haletsus või teiste huvi minu probleemide, "minu ja mu loo" vastu. Enda ohvrina nägemine on osaks paljudest egokesksetest mustritest - näiteks kurtmine, solvumine, viha ja muu säärane. Olles kord juba samastunud looga, kus olen võtnud enesele ohvri rolli, ei taha ma loomulikult, et see lõpeks. Nagu teab iga terapeut, ei soovi ego oma "probleemidele" lõppu, sest need on osa tema identiteedist. Kui keegi minu kurba lugu kuulata ei taha, võin seda oma peas ikka uuesti jutustada ja endale kaasa tunda. Nii saan samastuda kellegagi, keda koheldakse ebaõiglaselt elu või teiste inimeste, saatuse või Jumala poolt. See määratleb minu enesekujutluse, teeb minust kellegi, ja see on kõik, mis egole oluline.

Niinimetatud romantiliste suhete algusaegadel on rollimängud üsna levinud, et köita ja kinni hoida kedagi, kes ego meelest "saab mu õnnelikuks teha, paneb mind end erilisena tundma ja vastab kõigile mu vajadustele". "Mängin kedagi, kellena sa mind näha sooviksid, ja sina mängid kedagi, kellena mina sind näha sooviksin." Selline on väljaütlemata alateadlik kokkulepe. Kuid rollimäng on raske töö. Rollidega ei saa lõpmatuseni jätkata, eriti kui hakatakse koos elama. Kui rollid käest libisevad, mida sa näed? Kahjuks enamasti mitte veel selle inimese tõelist olemust, vaid midagi tõelist olemust varjavat: rollidest ilma jäetud ehedat ego, tema valukeha ning nurjunud soove, mis muutuvad nüüd vihaks, suundudes tõenäoliselt abikaasa või partneri vastu, kes ei suutnud kõrvaldada sügaval sisimas peituvat hirmu ja puudusetunnet, egokeskse enesetähenduse lahutamatuid osi.

See, mida üldiselt armumiseks kutsutakse, on enamasti egokesksete tahtmiste ja vajaduste tugevnemine. Sa satud sõltuvusse teisest inimesest - või pigemini oma kujutlusest selle inimese kohta. Sel pole midagi ühist tõelise armastusega. Tõeline armastus ei sisalda üldse mingisuguseid tahtmisi. Tavatähenduses armastust väljendab kõige ausamalt hispaania keel: te quiero tähendab nii ´ma tahan sind´ kui ka ´ma armastan sind´. Kahemõttelisuseta väljendit "ma armastan sind", te amo, kasutatakse harva - võibolla seetõttu, et just sama harv on ka tõeline armastus.

Allikas: Eckhart Tolle "Uus maailm", kirjastus Pilgrim

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid