Enese teadmata võid sa nii vältida olulist osa iseendast, et see jääks nähtamatuks ega saaks paljastatud, seda vahetuskaubana lihtsama elu eest. Vahest tood vabanduseks, et sul on niigi kiire, ega mõtlegi sellele, mida rohkemat sa olla võiksid: sul on ju vaja arveid maksta, hindeid saada ja väravaid lüüa.

Aga võib-olla ei olegi endasse kapseldudes lihtne elada? Me kõik seame oma elus mingid piirid vastavalt sellele, mis näib realistlik: kui palju me võiksime teenida, mis tööd suudaksime teha, kus me saaksime elada, millise hariduseni on jõukohane jõuda. Kui mõnede jaoks meist seab elu praktilised piirid - mis võivad tuleneda rahast, lastest, haigustest, eakatest vanematest -, siis suurem osa meist jääb eelkõige enda loodud piiridesse.

Küsi endalt: "Kes need piirid minu jaoks tõmbas? Kas mu soovid teha teatud tööd, elada teatud kohas, saada paikapandud arvul lapsi pärinevad mu kasvukeskkonnast? Või on see hirm, mis seab mulle liiga kitsad piirid?"

Vahest oled lugenud kuulsat lõiku Marianne Williamsoni raamatust "Tagasi armastuse juurde" (eesti keeles ilmunud kirjastuselt Pilgrim, 2019), mida kasutas ka president Nelson Mandela oma ametisse astumise kõnes 1994. aastal. Seal kirjeldab ta kaunilt seda, et meil kõigil on võime väljuda hirmu seatud piiridest: "Meie sügavaimaks hirmuks pole see, et me ei saa hakkama. Meie sügavaimaks hirmuks on see, et me oleme mõõtmatult võimsad. Kõige rohkem hirmutab meid meie valgus, mitte pimedus. Küsid endalt, et kes olen mina, et end pidada suurepäraseks, imeliseks, andekaks, hiilgavaks? Aga tegelikult võiksid küsida, miks sa ei peaks seda olema?"

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud dr Pippa Grangre raamatust "Hirmudest vabanemine".

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid