Aiandus on küll tähtis, aga seemnete säilitamine hädavajalik

Ekspertide sõnul mängib seemnete säilitamine tähtsat rolli toidusõltumatuse kindlustamisel.

USA-s on käimas otsekui aianduse renessanss. Kuna koroonaviiruse pandeemia tekitab tähtsaid küsimusi meie toidusüsteemi tuleviku kohta, ostavad inimesed kõikjal seemneid kokku, kaevavad hoovidesse peenraid ja jooksevad tormi meisteraednikele, et nende käest nippe õppida.

Seemnete säilitamine tähendab ühtlasi toidukultuuri säilitamist. Pärandkultuure ei oleks olemaski, kui poleks olnud aednikke, kes hoolikalt kasvatasid ja säilitasid teatud seemneid, muuhulgas Brandywine'i tomati, Purple Top White Globe naeri ja paljude teistegi sortide seemneid, andes neid nõnda edasi ka tulevastele põlvedele.

Viimastel aastatel on paljud USA pärismaalaste hõimud kasutanud seemnete säilitamist vahendina oma kultuuri alalhoidmiseks - säilitades nõnda tulevastele põlvedele ka selliseid tähtsaid põllukultuure nagu Cherokee White Eagle mais, Trail of Tears uba ja Candy Roaster kabatšokk.

Praegu on aga ehk kõige olulisem see, et seemnete säilitamine (ja jagamine) on ka majanduslikult mõistlik tegu. "Inimestel on praegu rahaliselt raske," ütleb Philip Kauth, Seed Savers Exchange'i seemnete säilitamise osakonna juht. Kuid seemnete säilitamine on tasuta ning paljud seemnehoidlad, seemnevahetuspunktid ja muud asutused müüvad seemnepakke madalama hinnaga kui jaemüügis oma seemneid pakkuvad ettevõtted. "Kokkuhoiu osas on häid külgi palju. Igal aastal ei ole vaja uusi seemneid osta ja sõltuvalt aastaajast ei ole vaja osta ka põllusaadusi."

"1930ndatel ja 40ndatel oli koduaednike seas seemnete säilitamine väga populaarne," ütleb Fern Marshall Bradley, raamatu "Saving Vegetable Seeds" autor ja Chelsea Green kirjastuse toimetaja. See tava küll hääbus ajapikku, aga selle on taaselustanud aednikud, kes soovivad oma põllukultuuride üle suuremat kontrolli (ja loovust). Ja sellega algust teha on lihtsam, kui tundub. Kui kasvatate ube, tomateid, kabatšokke või muid sarnaseid taimi, siis kasvatategi juba ühtlasi ka seemneid. "Miks siis mitte astuda väike lisasamm ja neid seemneid ka säilitada?" ütleb Bradley.

Miks vältida patenteeritud seemneid?

Seemned on kas vabalt tolmeldatavad või hübriidid. Need viimased on sageli aretatud konkreetsete omaduste, näiteks põuakindluse või suure saagikuse saavutamiseks, aga neid seemneid säilitada ei ole võimalik. Erinevalt vabalt tolmeldatavatest seemnetest, mida saab koguda ja aasta-aastalt uuesti istuda ning sedasi saada samu tomateid või lehtsalatit nagu eelmiselgi aastal, on hübriidseemned sageli patenteeritud ja aretatud nõnda, et annavad saaki vaid ühe korra. Tehniliselt võib neid seemneid küll säilitada, aga need ei kasva tüübipäraselt, mis tähendab, et tulemuseks on tõenäoliselt taim, mis annab teistkordsel istutamisel vägagi erineva saagi (kui seeme üleüldse idanema läheb).

Alates 1970. aastal vastuvõetud sordikaitseseadusest (PVPA), mis andis ettevõtetele omandiõiguse teatud seemnete üle, ning 1980. aasta Ühendriikide ülemkohtu otsusest kohtuasjas Diamond v. Chakrabarty, mis võimaldas ettevõtetel anda seemnetele täieliku patendikaitse, hakkas seemnete omandiõigus sarnanema rohkem intellektuaalset omandit käsitleva seadusega. Paljudel juhtudel ei tohtinud põllumajandustootjad enam ise seemneid säilitada ja ka sordiaretajad ei saanud kasutada patenteeritud seemneid uute taimesortide aretamiseks. Tänapäeval on suurem osa seemnearetusest kolinud riiklikest ülikoolidest eralaboritesse ning enam kui 60% ülemaailmsest seemnemüügist on vaid nelja ettevõtte kontrolli all.

"Kui seemnete ostmiseks on võimalik pöörduda vaid kahe firma poole, siis on tegu probleemiga."

"Põllumehed ei osta enam ise seemneid," ütleb Jack Kloppenburg, sotsioloog ja raamatu "First the Seed" autor. "Nad lihtsalt tellivad neid Monsantolt või Syngentalt," selgitab ta, viidates trendile, mis on maad võtnud paljude tarbekaubaks muutunud põllusaaduste, muuhulgas ka maisi, soja ja puuvilla seas. Selle asemel et kasvatada mitmeid vabalt tolmeldatavaid seemneid, mis on aretatud konkreetses kliimas või mullastikutingimustes edukalt idanema, pöörduvad põllumehed kõikjal maailmas vaid paari üksiku kontserni poole, et osta samu seemneid ja kasvatada samu tulusaid kultuure nagu kõik teisedki.

"Kui põllumajandustootjal on seemnete ostmiseks võimalik pöörduda vaid kahe firma poole," ütleb Kloppenburg, "siis on tegu probleemiga." Ta kardab, et kui praegused trendid kestma jäävad, siis satub veelgi rohkem seemneid patendi alla.

Spektri teisest otsast võib aga leida väikese rühma seemnearetajaid, kes töötavad selle nimel, et laiendada vabalt säilitatavate ja jagatavate taimesortide arvu. Open Source Seed Initiative (OSSI) palub vabalt tolmeldatavate sortidega töötavatel taimekasvatajatel mitte piirata patentide või juriidiliste vahenditega nende aretatud seemnete (või nende derivaatide) kasutamist.

Seemnetootjad võivad endiselt seemneid müüa (ja OSSI veebilehel on pikk nimekiri vabalt kasutatavatest sortidest koos linkidega neid müüvate ettevõtete lehtedele), teadlased võivad endiselt kasutada seemnete geneetilist materjali uute sortide loomiseks; nad lihtsalt ei või takistada teistel ettevõtetel ja teadlastel sama tegemast. Vabalt kasutatavate seemnete, sõltumatute seemnefirmade, seemnevaramute ja teiste asutuste kerkiv populaarsus tähendab, et kohalikeks kasvutingimusteks kohanenud seemnete leidmine on muutumas üha lihtsamaks. Aga enamiku tavapäraste taimepoodide lettidelt või suurte kaupluste taimeosakondadest neid endiselt ei leia.

"Nüüd kui paljud põllumajandusega seotud tööstusharud on tihedalt koondunud ning meie talumajandid ja seemnefirmad muutuvad suuremaks, arvan ma, et inimestel on oma toidusüsteemi üle vähem kontrolli kui varem," ütleb Claire Luby, OSSI kaasasutaja. "Inimesed on hakanud tunnistama seemnete rolli toidusõltumatuse tagamises, aga see on olnud aeglasem kui kohaliku toiduaretusega tegelev liikumine." Kohaliku keskkonna tarbeks kohandatud seemned on eriti olulised nüüdsel järskude kliimamuutuste ajastul. Seda aga ei ole võimalik teha, kui üksainus labor aretab "porgandeid kogu riigi jaoks", nagu ütleb Luby.

"On tore näha, kuidas inimesed aretavad taimi oma kogukonna jaoks mägedes või kõrbes või tõeliselt erandlikes tingimustes," ütleb ta. "Muidugi ei saa seda tomatit kõikjal samamoodi kasvatada, aga selles polegi küsimus. See kasvab hästi ühes konkreetses kohas."

Bradley sõnul ei ole siiski vaja "aretaja pikaajalist perspektiivi" selleks, et osata hästi seemneid säästa. Isegi kui inimene ei kavatse taimearetajaks saada, tegeleb ta mingil määral valikulise kasvatamisega, kui ta säilitab seemneid taimedelt, mis on hooaja lõpuni vastu pidanud (ja edukalt kasvanud) ning seeläbi seemneid tootnud. "Kui säilitate jätkuvalt tugevate taimede seemneid, siis annavad need seemned igal aastal teile taimi, mis on kohalike tingimustega paremini kohanenud," ütleb ta.

Põllumajandustootja vaatenurk

Isegi kui põllumajandustootjatel pole soovi suurtele seemnefirmadele vastu astuda, on mõnel neist ka praktilised põhjused töötada vabalt tolmeldatavate sortidega ja oma seemneid ise säilitada. Kristyn Leach on California osariigis Wintersis asuva kahe hektari suuruse Namu farmi omanik. See farm varustab toiduainetega nii restoranigruppi Namu Gaji kui ka teisi kohalikke ettevõtteid. Kui Leach 2011. aastal oma farmi asutas, mõistis ta ruttu, et enamik kaubanduslikult saadaolevaid seemneid ei sobinud sellise farmi jaoks, mida ta pidada soovis.

"Minu eesmärk on alati olnud keskenduda otsekülvile ja võimalikult vähesele sekkumisele," ütleb Leach, viidates oma suhtumisele väetise, pestitsiidide ja isegi vee kasutamisel. Seemned võivad küll olla tähistatud "suure saagikuse" märgisega, aga talupidajad näevad sellist saagikust ainult siis, kui kultuure kõvasti kastavad, mis aga on California keskkonnatingimustes talupidajatele iseäranis kulukas.

Leachil oli olemas varasem kogemus taimede aretamisel, mille ta oli omandanud ühe tomatikasvataja juures töötades, ning ta otsustas neid oskusi kasutada seemnete säilitamiseks ja oma farmi tingimustest lähtuvalt optimaalsete põllukultuuride valimiseks. Ta pani oma farmis kõrvale paar vagu seemnete aretamiseks ning kasvatas sealseid taimi vähese väetise ja veega, jälgides, millised neist vastu pidasid. "Sisuliselt üritasin ma tappa teatud osa oma taimedest, lootuses, et allesjäänud taimed on geneetiliselt võimelised neile tingimustele vastu pidama," selgitab ta.

Taimede aretamine ja seemnete säilitamine ei ole talupidajate seas eriti levinud tava, sest nad peavad odavamaks seemneid lihtsalt osta kui pühendada lisataimede kasvatamiseks maad ja aega, et nõnda oma seemneid ise säilitada. "Seemned ei ole kallis kuluartikkel, aga väetis ja vesi on seda küll," selgitab Leach. "See aitab pikas plaanis raha kokku hoida." Üks tema projekt baklažaani kasvatamisega võttis aega tervelt kuus aastat. Ent projekti lõpuks ei pidanud Leach enam kastma taimi üle päeva ja korraga kolm tundi, vaid üksnes poolteist tundi kord nädalas.

Seed Savers Exchange'i veebileht soovitab inimestel pöörata tähelepanu sellele, kui tihti teatud kultuur seemneid toodab (teisisõnu, kas taim on kaheaastane, üheaastane või mitmeaastane); planeerida aed nõnda, et vältida soovimatut risttolmlemist sarnaste taimedega; kasvatada piisavalt taimi, et neid jaguks nii toiduks kui ka seemnete säilitamiseks; ning suurendada säilitatud seemnete geneetilist mitmekesisust.

Kauth soovitab inimestel alustada lihatomatitest või ubadest, sest nende seemned on suured ja taimed ise on enamikule aednikele tuttavad. Ka lehtsalati ja teiste roheliste köögiviljade seemneid on lihtne säilitada, sest need taimed kasvavad kiiresti. Seemnete säilitamise teemalisi raamatuid on olemas palju (Luby soovitab muuseas Suzanne Ashworthi kõrgelt hinnatud teost "Seed to Seed") ning leidub ka veebipõhiseid ressursse kõigile, kes soovivad alustada seemnete säilitamist.

Võib loota, et kui üha rohkem seemneid muutub vabalt kasutatavaks, siis aitab see kaasa seemnete bioloogilise mitmekesisuse taastumisele ning jätab tulevastele põlvedele rohkem erinevaid taime- ja toidusorte, mida nautida (ja seemneid, mida säästa). Seed Savers Exchange müüb lisaks haruldastele ja pärimussortidele ka mõningaid vabalt kasutatavaid seemneid, seal asub USA suurim valitsusväline seemnepank ning seal toimub isegi isiklik seemnevahetus, kus inimesed saavad vahetada seemneid võõrastega üle kogu maailma. (Olemas on ka veebipõhine seemnete säilitamise ja vahetamise võimalus.)

"Me tahame, et inimesed säilitaksid meilt saadud seemneid," ütleb Kauth. "Kui ostate aiandusega tegelemise jooksul meilt paar korda seemneid, siis sellest täiesti piisab. Hoidke need seemned alles ja jagage neid järgmisel aastal oma sõprade ja perega." Ajal, mil seemneid on raske saada ja kogukondlik mõtlemine näib olevat tähtsam kui iial varem, suudab seemnete säilitamine ületada paljud sellega kaasnevad poliitilised ja praktilised motiivid.

Koroonaviirus ei pruugi küll mõjutada kevadisi seemnetellimusi, aga seemnete tarnesse võib tulla palju muid võimalikke takistusi alates halvast saagist ja lõpetades tormiga. "Seemnete säilitamine tagab selle, et teil on alati seemned varnast võtta, ning seemneid teistega vahetada on tore," ütleb Bradley.

Ta usub, et seemnete säilitamist silmas pidades võib aiandus muuta sinugi paremaks kasvatajaks. Hooaja lõpuks on vaja tugevaid taimi, mis tähendab, et ehk hakkad sa pöörama rohkem tähelepanu sellele, kuidas su taimed kasvavad. Pakk seemneid võib küll näida suhteliselt odav, aga see tunne, et säästsid ainsast tomatist piisavalt seemneid terveks järgmise aasta saagiks, on hindamatu.

Allikas: Civileats.com

Tõlkis: Joonas Orav

Seemnete kasvatamine ja varumine on toidujulgeolekusse panustamine! Tule osale seemnesäilitaja kursusel Põlistarkuste ja Rahvaravi Koolis 5. märtsil. Kohapeal on võimalik ka pärandseemneid osta! Info selle kohta leiad siit: https://www.facebook.com/events/1910694215769444.

Sama päeva hommikupoole toimub samas ka aia tervise ja looduspärase aiapidamise kursus, mille info leiad siit: https://www.facebook.com/events/594689298631228

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid