Naise iga läbielamine mõjutab lapse psüühikat, tema iseloomu. Seetõttu leidub mitmetes pärandkultuurides kombeid, mille eesmärk on tagada, et last ootava naise psüühiline seisund tekitaks head enesetunnet. Näiteks arvatakse, et rasedale naisele ei tohiks midagi keelata. Eri kultuurides eksisteerivad rasedusega seotud tavad lähtuvad eeldusest, et rase naine on otsekui uks teise maailma, sest uus hing valmistub läbi tema meie maailma sisenema.

Küllalt sageli ilmnevad rasedatel mõningad võimed, sealhulgas ka selgeltnägemine, mis võivad püsida ka pärast lapse sündimist. Paljudes kultuurides tähendab kohtumine raseda naisega inimesele edu, aga ka ettevaatusabinõusid, mida temaga suhtlemisel tuleb järgida rohkem kui tavaliselt.

Teiste inimeste suhtumine rasedasse ja ka naise enda käitumine peaks olema erisugune, sest tema seisund võib olla ümbritsevate inimeste jaoks raske või isegi ohtlik. Tavaliselt üritatakse rasedat naist kaitsta nii füüsilisest maailmast kui ka teispoolsusest pärit ohtude eest. Paljudes traditsioonides on kombeks, et naine kannab mõnda oma mehe rõivast või on magades mehe riietega kaetud, suurendades sel moel teda kaitsvat energiat.

Mõned traditsioonid näevad ette, et viimaseid kuid raseda naise juures on alati keegi, kes kaitseb teda pahade olendite eest; mõnel pool on aga kombeks, et kurje vaime kartvad rasedad väldivad rahvarohkeid kohti ja magavad õues värske õhu käes.

Kõigis traditsioonides peetakse väga oluliseks naise rasedusaegset hingelist seisundit. Rasedal soovitatakse kuulata ilusat muusikat ja vältida valje ebakõlalisi helisid, ta peaks vaatama midagi kaunist, tegelema loomingu (eriti laulmise) ja vaimsete harjutustega ning tegema häid tegusid. Tavapäraselt on rasedal naisel keelatud karjuda, tülitseda ja vanduda. Head tegevused raseduse ajal on lillede ja puude istutamine või ka näiteks kassi poegimise juures abistada ehk aidata kaasa uue elu sünnile. Üldse on sel ajal väga tähtis elusloodusega kokku puutuda, see annab energiat nii naisele endale kui ka lapsele.

Laps peab läbi kõhu tundma ema, isa ja teiste lähedaste puudutusi ning olema harmoonilises füüsilises seisundis: selleks peab ema tegelema enda jaoks meeeldiva ja kasuliku füüsilise tegevusega, seejuures mitte üle töötama või raskusi kandma. Naise jaoks on kasulik tegeleda ka millegi sellisega, mis tema keha sünnituseks ette valmistab, näiteks jooga, venitused jms.

Naine võiks raseduse ajal pidada päevikut, kuhu ta paneb kirja, mis temaga toimub, milliseid tundeid ta läbi elab, mida ta oma lapsele tulevikuks soovib. Taolise päevaraamatu pidamine võib olla ka omamoodi rituaal. Tähtis on luua lapsega emotsionaalne ja vaimne side, seda eriti viimastel raseduskuudel. Laps ju tunneb, et ta peab emaihu maha jätma ja kardab seda. Sellepärast tuleb teda rahustada ja kinnitada, et teda oodatakse siia rõõmuga. Ema peab rääkima lapsele sellest, mida ta näeb ja mis on tema ümber, sellest, mis talle maailmas meeldib ja millega ta tegeleb.

On hea, kui lapsega räägib ka isa, sest laps küll tajub paremini ema, ent kuuleb paremini isa. Raseduse ajal peaks naine õppima, kuidas mõista lapse seisundit vastavalt märkidele, mida too talle annab. Selline peentunnetuse võime on edaspidi abiks nii sünnituse kui ka tulevase kasvatamise ajal. Lapsega võiks proovida suhelda, esitada talle küsimus ja paluda liigutusega vastata.

Mõistagi on väga tähtis, et laps oleks tahetud. Laps tunnetab ka ema kõhklusi võimaliku raseduse katkestamise üle ning see võib tulevikus peegelduda tema psüühikas hirmude ja ebakindlusena enese suhtes. Samuti ei ole hea oodata konkreetselt poisi või tüdruku sündi, sest kui poisi asemel sünnib tüdruk, siis püüab ta alateadlikult mängida oma elus mehe rolli ja naiselikud väärtused tõukavad teda eemale, ja vastupidi, kui oodatud tütre asemel sünnib poeg.

Oluline on säilitada perekonnas rahu ja head hingelised suhted. Võib öelda, et tegelikult ei ole rase mitte ainult naine, vaid terve perekond, sest loote kujunemisele suunatakse kõigi pereliikmete energia. Toimub energiavoolu muutumine, naine suunab suurema osa oma energiast lapsele, keda ta kannab, mitte mehele, nagu varem. Esimese raseduse ajal võib see abikaasade vahel põhjustada pingeid ja lausa konflikte, sest nad ei tunne enam, et kuuluvad täielikult üksnes teineteisele. Seetõttu peab erilist tähelepanu pöörama suhte kooskõlale ning püüdma vältida pahameelt ja rahulolematust. Rasedus on parim aeg selleks, et tunda end millegi suure osana. SUGUVÕSA osana. See on aeg küsida esivanematelt toetust ja pakkuda neile seda, mida nad kõige rohkem vajavad - suguvõsa jätkamist. Usku tulevikku. Samas on see ka parim aeg tunda ennast universumi osana. Iga rase naine on ju universum oma lapse jaoks. Ja iga inimene on maa ja taeva laps. Nii nagu me kaitseme oma lapsi, kaitseb universum ka meid endid.

Allikas: Viktoria Raidos "Esivanemate pärand", kirjastus Pilgrim

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid