Minu üks olulisemaid õppetunde oli järgmine: kui oled kontaktis ja täielikus rahus iseendaga, hakkab see vastassugu ligi tõmbama. Isegi kui naine tahab sind vahel meelega natuke armukadedaks teha, võid seda välja näidata ja öelda: jah, ma tunnen praegu armukadedust, aga ma lasen sellest kohe lahti, sest ma tean, et tegelikult ma tunnen praegu hirmu. Kui sa sellest hirmust läbi lähed, suudad alati endaks jääda.

Mahajätmise hirm jääb lihtsasti meie kehadesse kinni. Paljusid meist on väiksena üksi koju jäetud või oleme beebidena üksi toas olles ärganud ja hirmu tundnud. Armukadedust põhjustab seesama turvatundest ilmajäämise hirm. Inimesed ei märka, kui peenelt on see armukadeduse taha ära peidetud. Kui inimesel õnnestub nii kaugele jõuda, et ta mõistab, et ta ei karda mitte kallimast, vaid turvatundest ilma jääda, hakkavad tulema ka lahendused.

Olen teinud päris palju paariteraapiaid ja ei saaks öelda, et mehed on armukadedamad kui naised. Mõlemad ketravad teraapiast teraapiasse ühtesid ja samu lugusid, millega nad tahavad kaitsta oma sisemist poissi või tüdrukut, keda ähvardab turvatundest ilmajäämine. Ütlen tavaliselt, et see lugu, mida sa räägid, on su peas. Tule peast natuke allapoole südamesse ja vaata, mis tunnet sa nüüd tunned. Tavaliselt on selleks tänutunne ja armastus.

Pean nentima, et isegi väga teadlikud paarid, kes õpetavad teisi, tunnevad armukadedust, sest nad ei ole teadvustanud, mida tähendab teise täielik aktsepteerimine ja vabaks laskmine.

Minu jaoks hakkab armastus sealt peale, kui ma tean, et teine võtab mind just sellisena, nagu ma olen ega ürita mind mingilgi viisil muuta. Kui sa tahad leida rahu, kergust ja tasakaalu, siis ainuke tee on tervendada enda sees nii palju valukohti kui võimalik. Nii suudad ka teisi aktsepteerida sellisena, nagu nad on, sest mitte miski teise juures ei käivita sinu valu ja hirme.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid