Katkend raamatust "Vestlused Priiduga. Lahutus"

Räägin Hannele, kuidas eelmisel õhtul oli kauaaegne sõbranna, kel pole elus olnud ühtegi püsisuhet, rääkinud, mida ta mehelt ootab: "Ta võiks kuulata metalli nagu mina, aga mulle meeldib ka klassikaline muusika..." Ootuste rida oli pikem kui kahel käel sõrmi. Muudkui tuli.

Mina: "Mul on ainult üks ootus. Et oleks õige tunne."

Kusjuures "õige tunne" pole armumine, vaid see, et ka aastaid pärast tutvumist tunneksin: nii hea on olla. Tähtis pole, kas see inimene on välimuselt selline või teistsugune, hobid niisugused või naasugused.

Võin käia muusikat kuulamas ja etendustel üksi või erinevate sõpradega. See rikastab. Oleme mõlemad Hannega jõudnud kohta, kus ka üksi on hea. Partner peaks seda heaolu olulisel moel täiendama. Muidu pole suhtel mõtet.

Räägin intervjuus Kroonikale, et olen jõudnud arusaamiseni, et peaks olema "õige tunne". Ajakirjanik Kairit ei teeks mulle kurja, aga saan aru, et ta ei saa minust aru.

Tema kirjapandu kõlab nii.

Heidit: "Ma ei loo illusioone, et juhtub erakordset. Ootused on mul realistlikud ja lähtuvad üksnes minu heast tundest."

Mina aga, erinevalt Kairiti interpretatsioonist, tunnen just vastupidi: ma ootan uuelt suhtelt palju! Mul on kõrged nõudmised: ma eeldan head tunnet, ja see pole seotud armunud olemisega.

***

Sõbranna Ele sõidab Messengeris sisse ja kohe hakkab sättima: "Heidit, sa pead endale välismaalt uue mehe leidma. Saadan sulle Inglismaa kohtinguäppide lingid. Kui sulle muidugi välismaa mees võiks sobida?"

Mõtisklen, et nojah, miks ei võiks. Olen ju nooruses olnud koos rootslase ja seejärel päris pikalt taanlasega. "No saada," olen entusiastlik.

Reede õhtul võtan klaasi veini ja plaanin hakata looma profiili Briti kohtinguportaalis. Jään mõtlema: aga mida ma tahan? Mis ma sinna kirjutan? Kas üheöösuhet, seksisõpra või püsisuhet? Või üheöösuhet, kellest võiks saada seksisõber? Või seksisõpra, kellest võiks saada püsisuhe?

Võtan teise klaasi veini ja jõuan arusaamisele, et ma ei tea, mida ma tahan.

Mida ma tegelikult soovin? Ütlen, et püsisuhet - aga kas ma olen selleks ka päriselt valmis? Miks ma tahan püsisuhet - et teistele näidata? Aga muus osas paneksin ta mõtetes kaugesse kappi, käiksin ainult sõpradele-tuttavatele näitamas? Ühised on ainult peod - kas see on püsisuhe või fassaad?

Mis on 40+ vanuses püsisuhe? Kas see, kui mõlemal on oma elamine? Või peaks kolima kokku? Või soetama ühise suvila, et näidata seotust? Kui ühel on lapsed ja teisel mitte - missugused on siis poolte ootused?

Või sobiks seksisõber, keda sõpradega ei taha kokku viia? Aga kas olen valmis taluma lõppematuid küsimusi: kas sul on keegi? Sisimas ma tean, et on, aga ei räägi. Aga kui seksisõber ei taha enam olla ainult seksisõber, tahab suuremat seotust? Võib ju tõesti olla, et hetkel ma ei soovi tõsisemat suhet, tahaks ainult vahel seksida - kuid siin on ju vahel inimesed, kes võivad haiget saada.

Jah, muidugi võib öelda, et sõltub inimesest, kuidas sobitute, aga mingid suured asjad tasub endal selgeks mõelda. Näiteks selle, mis paneb sind hästi tundma, mis ei suru sind maha. Mõni ei suuda sekunditki üksi olla. Teisel on vaja vähemalt üks öö nädalas olla omaette.

Muuseas, "tahan peret" pole rahuldav vastus. Just peret soovides tuleks kõigepealt selgeks mõelda, kuidas omaenda terviklikkus ja heaolu alles hoida.

Lugesin portaalist Psychology Today uuringust, mis tehti Saksamaal. Tuleb välja, et suhte edenedes tunnevad just naised end sageli depressiivsemate ja ebakindlamatena. Sõltumata vanusest ja sellest, kas tegemist on esimese või teise abieluga. Seevastu on nad õnnelikud tutvumise ja kohtingute etapis, mis muidugi ei saa kesta igavesti. Ehk siin on oma iva, miks lahkuläinud naised on sageli üksi - keeruline on ehitada üles eneseküllast partnerlust.

Mõtlen, et hinge hiiliva pettumuse põhjus pole mitte see, et naised sobivad kehvemini paarisuhteks. Vastupidi! Asi on selles, et nad hakkavad kohe tegema kompromisse enda heaolu arvelt.

Allikas: Heidit Kaio "Vestlused Priiduga. Lahutus"

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid