Küll aga pole mingit kasu sellest, kui kulutad tohutult aega teiste inimeste üle vingumisele. Sa ei pea olema pühak - mõningal määral auru väljalaskmine on inimlik ja mõistetav ning võib olla isegi terapeutiline. Olukorda selguse toomine oma tunnete väljendamisega võib valmistada sulle ette hea pinnase otsustamaks, kuidas olukorda lahendada.

Pidev hädaldamine aga on eluviisina õõnestav ja tõmbab tühjaks nii sinu kui ka inimesed, kes sind kuulavad. Kuulumine gruppi, kus palju hädaldatakse, on nagu oma väikse ohvrite klubi omamine. Võite teha endale ja omavahel näo, et millegi või kellegi pärast vingumisest on olnud kasu, aga reaalsuses annad sellega oma võimu ära.

Eriti asjakohane on see lähisuhete puhul. Tee, mida vaja, et oma vajadused rahuldada, sealhulgas esita ka nõudmisi ning siis otsusta, kas jääda või minna ära.

Kui sul on tavaks kulutada pidevalt aega hädaldamisele, et teised ei kohtle sind õigesti või et teised tekitavad sinus sandi tunde, selle asemel et lihtsalt küsida seda, mida sa tahad, siis ehk oleks aeg suureks kasvada ja võtta veidi rohkem vastutust.

Kui küsida harjumuslikult vingujalt, et mida ta tegelikult tahab, ei oska ta alatihti sulle vastata. Küll aga vihjab ta, et teised peaksid olema mõtetelugejad ja tema eest seda teadma. Ta käitub nagu väike laps, keda ümbritsevad täiskasvanud, kelle töö on teada, mida ta vajab ja seda talle anda. Kui sa pole valmis nägema vaeva, et saada aru, mida sa tegelikult tahad, siis ära oota, et teised seda sinu eest teeksid. Neil on oma vajadused ja õnn, mille eest hoolitseda.

Mõtiskluskoht: Hädaldamisest nõudmisteni

Millistes olukordades ei rahulda teised inimesed su vajadusi?

Kas sa vingud ja süüdistad või täpsustad, mida vajad ja esitad vastavalt sellele nõudmisi?

Kellega peaksid vestluse ette võtma?

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Duncan Coppocki raamatust "Avasta oma mina jõud".

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid