Me ei suuda endile andestada, et me pole need, kes sooviksime olla, või pigem need, kes usutavasti peaksime olema. Me ei suuda endale andestada oma ebatäiuslikkust. Teame, et me pole need, kes usutavasti peaksime olema, ja nii tunneme end petlike ning ebaausatena, meid valdab frustratsioon.

Püüame endid peita ja teeskleme, et oleme midagi muud kui oleme. Seetõttu tunneme end võltsidena ja kanname ühiskondlikke maske, et teised seda ei märkaks. Kardame hirmsasti, et keegi teine saab aru, et oleme midagi muud kui need, keda etendame.

Hindame ka teisi oma täiusekujutluse kohaselt ja loomulikult ei küündi nad meie ootuste kõrgusele.

Madaldame endid, et meeldida teistele. Kahjustame end isegi füüsiliselt, et teised meid akt septeeriksid. Teismelised pruugivad narkootikume, et teised noorukid neid ära ei põlgaks. Nad ei teadvusta probleemi, et nad ei võta iseennast omaks. Nad põlgavad endid ära, sest nad pole need, kellena end pakuvad. Neil on teatud ettekujutus, millised nad tahaksid olla, ent nad pole seda, mistõttu tunnevad nad süüd ja häbi.

Inimesed karistavad end lõputult selle eest, et nad pole sellised, millised nad oma arust peaksid olema. Nad hakkavad ennast väärkohtlema ja kasutavad ka teisi inimesi enda väärkohtlemiseks. Ent keegi teine ei kuritarvita meid rohkem kui me ise. Selleks sunnivad meid Kohtunik, Ohver ja uskumuste süsteem. Tõsi, leidub inimesi, kes ütlevad, et nende abikaasa või vanemad neid kuritarvitasid, kuid me ise kuritarvitame end palju rohkem.

See, kuidas me end hukka mõistame, on kõige rängem hukkamõist üldse. Kui eksime avalikult, siis püüame viga salata ja varjata. Kuid kohe, kui oleme üksi, muutub Kohtunik väga võimsaks, süütunne hingematvaks ja tunneme end rumalate, halbade ja vääritutena.

Kogu su elu jooksul pole keegi sind rohkem väärkohelnud kui sa ise. Su enese väärkohtlemise piir on täpselt see, milleni talud teistelt tulevat väärkohtlemist. Kui keegi teine kuritarvitab sind veidi enam kui sa ise, siis tõenäoliselt sa selle inimesega enam tegemist ei tee. Aga kui keegi kuritarvitab sind veidi vähem kui sa ise, siis jätkad arvatavasti suhet ja talud seda lõputult. Kui kohtled iseennast väga rängalt, siis kannatad ilmselt välja kellegi, kes sind peksab, alandab ning kohtleb kui saasta. Miks? Sest oma uskumuste süsteemis ütled nii: "Ma väärin seda. See inimene osutab mulle teene, kui ta üldse minuga on. Ma ei vääri armastust ega austust. Ma pole piisavalt hea."

Meil on vaja, et teised meid omaks võtaks ja armastaks, kuid iseennast ei suuda me aktsepteerida ega armastada. Mida rohkem ennast armastame, seda vähem kogeme enese kuritarvitamist. Enese kuri tarvitamine tuleb enesepõlgusest, enesepõlgus tuleb ettekujutusest, mis tähendab olla täiuslik selleni küündimata.

Täiuslikkuse kujutlus ongi põhjus, miks me end salgame, seepärast ei võtagi me end sellistena, nagu oleme, ega võta ka teisi inimesi sellistena, nagu nemad on.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Don Miguel Ruizi raamatust "Neli kokkulepet. Tolteegi tarkuseraamat".

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid