Kaja Heinsalu on sõltuvusnõustaja, kes koos Neeme Rauaga pani kokku väga kaasahaarava ning maailmapilti avardava raamatu "Kainus". Otsekohesed jutuajamised annavad lugejale võimaluse oma probleemidele selgelt otsa vaadata, paranemisprotsessi plaanida ja ellu viima hakata.

Kui tõsine probleem on sõltuvused Eestis?

Kahjuks ma pean ütlema, et Eestis ei ole peret, keda see suuremal või vähemal määral ei oleks puudutanud. Kõige levinum on kindlasti alkoholi- ja uimastisõltuvus, kuid sõltuvus on palju laiem teema. Inimesed on sõltuvuses ka näiteks mõnest teisest inimesest ning tänapäeva nutimaailmas on sõltuvus meediast. Veel on muidugi sõltuvus toidust ja nikotiinisõltuvus. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kõik, mida me teeme kinnismõtteliselt ja mis hakkab meie elu juhtima on sõltuvus, mis kahjustab inimese elu.

Aga kust läheb piir? Kust algab sõltuvus? Tegelikult me sünnime siia maailma juba sõltuvatena - sõltuvatena oma emast. Muidu me ei jääks isegi ellu. Seega ei saa öelda, et peaks olema nii, et kohe üldse mitte kellestki ega millestki ei sõltu. See pole ka päris terve suhtumine. Kui sõltumine hakkab aga inimest kahjustama ja võtma üle tema mõtteid, tema käitumist ja tema valikuid, ja ei vii teda elus enam edasi, vaid pärsib olulisi eluvaldkondi ning mõjutab tema tunde ja mõttemaailma, mõjutab tema sotsiaalseid suhteid ja mõjub kahjustavalt vaimses plaanis, siis on halb.

Sõltuvusele ei saa lähenda nii, et kui mul on mingi asjaga probleem ja ma olen sõltuvuses aga ma ei tee enam seda, siis ongi probleem lahendatud. See on ainult killuke sellest. Ei saa läheneda ainult tegevuse- või ainekeskselt. See, et inimene üldse sõltuvusse jääb, sealt tuleb otsida, et mis rahuldamata vajadust ta on hakanud sellega rahuldama. Kusagil on puudujääk, mida ta siis vastavalt sõltuvusliku tegevuse või ainega hakkab kompenseerima, et saada seda heaolu ja rahulolu tunnet, mis tal on puudu.

Paljusid ilmselt ajab sõltuvuslikule käitumisele ka lõksusoleku tunne. Näiteks naine, kes ei suuda suhtest lahkuda, võibolla majanduslikel põhjustel, kui on lapsed või mees, kellel on suur finantskoorem ning kohustused pere ja firma ees. Sel juhul siis hakatakse tarvitama alkoholi või mingeid ained. See on nö üks võimalus, kuidas füüsiliselt ollakse kohal, aga samal ajal saab inimene vaimselt selle tunde, et ta on sellest situatsioonist väljas. Ja siin on samuti enamasti inimesel mõte, et kui kõik saab korda ja raskused lähevad mööda, siis ma ju enam ei tarvita.

Statistiliselt on umbes 90% inimestest, kes ei jää sõltlaseks ja 10%, kes võivad jääda sõltlasteks. Sageli ütlevad minu kliendid, et ma peaks kõik oma sõbrad ka nõustamisele või ravile tooma. Aga kõik ei ole kindlasti sõltlased, palju on ka lihtsalt liigtarvitajaid, sest meie ühiskonnas on alkoholi tarvitamise kultuur väga sügavalt sees. Mis teeb loomulikult ka taastumise väga keeruliseks. Inimesest ei ole enamasti saanud sõltlast üksi tarbides. Tavaliselt toetabki seda väga palju sotsiaalne keskkond.

Iga terveneva sõltlase kohustus on oma lähedastele öelda, kuidas ta tahab, et teda koheldakse. Sest see on samuti halb, et lähme perekohtumisele ja et sellel teemal ei räägita üldse. Tehakse nägu, et alkoholi ei ole. See on raske ja ääretult ebamugav, kui keegi üldse ei räägi sellest ning ei küsi, et kuidas läheb. Inimesed vajavad aega, tuge ja teadmisi selleks, et sõltuvusest välja tulla. Seda infot vajavad nii sõltlased ise kui nende lähedased.

Paljud sõltuvust ja sellest paranemist puudutavad küsimused saavad vastatud Neeme Rauaga koostöös loodud raamatus "Kainus", mis on mõeldud neile, kelle jaoks "kangemad kraadid" ei paku enam naudingut, kuid kes ei oska või ei suuda nendega lõpparvet teha, ise samas mõistes, et hukutavale piloteerimisele masenduse, depressiooni, häbi ja üksilduse keskel tuleb lõpp teha ... et jõuda uuesti elu päris nautimise ja elamise juurde.

KUULA ALKEEMIA PODCASTI:

1x
00:00
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid