Esimene suurem probleem, mis mulle kohe silma torkas, oli see, et Robertil paistis olevat suuri raskusi oma tunnete väljendamisega. Igale küsimusele tema tunnete kohta vastas ta kohmaka õlakehitusega: "Ma ei tea." Ta suutis tunnete kohta öelda konkreetselt ainult seda, et ta tunneb ennast "Racheli poolt kritiseerituna". Ma püüdsin Robertit aidata, seletades talle, et nähtavasti tajus ta naise küsimusi ja palveid "kriitikana", kuid "tunnen kritiseerituna" pole tegelikult ju tunne. Robert ei suutnud mõista Racheli tundeid, kui viimane neid temaga jagas. Naise reaalseid kannatusi ja üksindustunnet tajumata vastas ta pilku tõstes: "Nagu sa tead, armastus on kahesuunaline tänav." Näis, nagu ta ei olekski võimeline teise kannatustesse empaatiliselt suhtuma.

Ärge palun kujutage ette, et Robert on mingi tuhm mehejurakas. Vastupidi, tal on meeldiv mahe hääl, ta on tagasihoidlik, viisakas ja väga meeldiv inimene. Kuid tal puudub igasugune ühendus enese tunnetega ja seetõttu ei suuda ta empaatiliselt suhestuda ka teiste inimestega. Kuid see puudujääk mõjutab väga tõsiselt nendevahelist armastust.

Daniel Coleman, raamatu "Emotsionaalne intelligentsus" autor, märgib, et lahutuste arv on Ameerikas viimsel ajal suurenenud 67 protsendi võrra just äsjaabiellunute seas. Ta tunnistab, et selle hullumeelselt suure arvu taga on see, et praeguseks on kadunud sotsiaalne surve endiselt abielus olla, kui tekivad probleemid, ja pole enam ka majanduslikku survet seda teha. Ta väidab, et seetõttu on paari emotsionaalsel dünaamikal täita väga oluline roll, et suhe oleks tugev ja kestev. Suhte õnnestumiseks on emotsionaalne häälestumine ja empaatia vajalikumad kui kunagi varem. Üksteise emotsioone arvestava suhte loomine eeldab, et mõlemad partnerid on vähemalt mingil tagasihoidlikul moel emotsionaalses mõttes kirjaoskajad. Emotsionaalne kirjaoskus tähendab, et inimene suudab adekvaatselt aru saada enda tunnetest ja nendega toime tulla ning end rahustada või mingil määral oma impulsiivsust suunata ning et ta mõistab ja reageerib sobivalt ka teise tunnetele. Ei ole vaja olla selles perfektne, aga stabiilsed suhted eeldavad, et saame kõige sellega piisaval tasemel hakkama, emotsionaalne kirjaoskus on iga armastussuhte vundamendiks.

Empaatia, millel on suurepärastes suhetes ülioluline roll, suureneb proportsionaalselt inimese võimega aru saada ja toime tulla iseenda tunnetega. Enamus võtab oma emotsioonid kokku endamisi mõtteis endale öeldes: "Miks sa nii tunned? Ta on täielik idioot!", selle asemel et öelda: "Ma tunnen end häbistatuna, alandatuna, solvatuna (jne)."

Psühhoterapeut Lucia Capacchione, raamatu "Elades tunnetega" autor, aitab lugejal oma tundeid identiftseerida, tuues välja üheksa "tundeperekonda". Ja need "perekonnad" on järgmised.

Õnnelik: siia kuulub õnnis, rõõmus, entusiastlik, erutunud, rõõmsameelne, lustlik, tänulik ja heatujuline.

Kurb: siia kuulub heitunud, pettunud, rusutud, masendunud, sünge, mures, üksildane ja melanhoolne.

Vihane: ärritunud, kibestunud, raevunud, tige, hullunud ja põlglik.

Hirmul: siia kuulub ärev, hirmunud, kohutatud, närviline, paanikas, ehmunud, värisev ja kabuhirmul.

Mänguline: siia kuulub seikluslik, lapselik, loominguline, vaba, kerge südamega, elav, spontaanne ja vembukas.

Segaduses: siia kuulub ambivalentne, segaduses, konfliktne, kahtlev, kimbatuses, lõhestunud ja ebakindel.

Depressiivne: siia kuulub läbi põlenud, nukker, rusutud, abitu, lootusetu, osavõtmatu, väsinud ja enesessetõmbunud.

Rahulik: rahul, rahulolev, lõdvestunud, tasane, küllastunud, tüüne ja vagur.

Daniel Coleman nimetas meie võimet aru saada oma tunnetest sel hetkel, kui me neid tunneme, "emotsionaalse intelligentsuse nurgakiviks". See ei tähenda, et peaksime aru saama, "miks" me neid tundeid tunneme või kas selle tunde tundmine on "hea" või "halb". Emotsionaalse kirjaoskuse juures on nii analüüs kui ka hinnang teisejärgulised. Kõige olulisem on see, et me suudaksime selle tunde identifitseerida sellel hetkel, kui me seda tunneme, ja seda siis teise inimesega konstruktiivsel moel jagada.

Selle asemel et oma tundeid sellisel moel austada, surub enamik need alla, eitab neid, ignoreerib ja summutab neid. Häbistame end oma tunnete pärast ("ma ei peaks nii tundma"), eitame, et need tunded üldse olemas on ("ei, ma ei tunne tegelikult nii"), või püüame end ümber veenda ("pean sellest tundest vabanema"). Siin pole midagi isiklikku. Terve meie kultuur koosnebki tähelepanu hajutamisest ja kiiretest probleemilahendustest, et saaksime põgeneda ebameeldivate ja keeruliste tunnete eest, ja ainult vähestel on oskust oma emotsioonidega omaette olla.

Paljud meist üritavad end oma tunnetest distantseerida, püüdes olla veelgi "spirituaalsemad". See on levinud, aga teete sellega kohutava vea. Meie "negatiivsetel" emotsioonidel nagu viha, hirm, süütunne ja häbi on meie elus täita väga vajalik roll. Üritada neis peituvat kingitust vältida, on sama hea, kui püüda tegutseda ilma käteta. Inimesed, kel pole käsi, saavad küll hakkama, aga elu on nende jaoks väga palju keerulisem kui nende jaoks, kel käed alles.

Energiatega tervendaja Karla McLaren kirjutab oma raamatus "Emotsionaalne geenius", et kõik meie emotsioonid on meile ülimalt vajalikud. Ta kinnitab, et viha on tunne, mis aitab meil piire hoida, säilitada elutervet eraldatust teistest. Kui surume viha maha või ignoreerime seda, siis on meil raskusi ka enda piiride kehtestamisega, enda kaitsmisega kuritarvitamise eest ja/või ebatervete suhete välitimisega. Ka hirmul - emotsioonil, mida kardame kõige enam - on meie elus oma kindel koht. Hirm, mis sunnib meid kasutama oma intuitiivsust ja teadlikult keskenduma, annab meile võimaluse elada käesolevas hetkes. Kui seda tunnet täiel määral austada ja tunnetada, annab see võimaluse suhetes ümbritseva maailmaga tunda ennast aktiivse ning energilisena. Hirmu sõsaremotsioonidel, süül ja häbil, on samuti täita vajalik roll meie elus, nad aitavad taastada sisemist ausust, kui oleme rikkunud enda või kellegi teise piire.

Peame õppima, kuidas olla täiel määral kohal ja avatud kõigile emotsioonidele, et kätte saada neis peituvad tarkuseterad.

Kui Barbara kohtas Charlesi, teadis ta peaaegu esimesest hetkest, et tahab mehega koos olla. Kuigi Charles polnud selles kohe nii kindel, siis vähehaaval muutus ta kindlamaks. Mõni aasta hiljem, kui mees kolis Californiast ilusasse majja Colorado mägedes, kutsus ta Barbara endaga kaasa. Alguses naine rõõmustas. Aga kuna mees polnud harjunud end suhtele pühendama, siis jätkas ta ka üksinda enda lõbuks reisimist, nagu ta oli harjunud tegema enne nende kohtumist. Barbara oli enamuse ajast üksinda ja tajus ennast kõrvalejäetuna ning oli üsnagi õnnetu. Barbara ei suutnud minuga rääkides isegi voodist välja tulla, ta oli nii suures depressioonis. Ta muudkui korrutas, miks ta ei peaks tundma neid tundeid, mida tegelikult tunneb. Mees olevat suurepärane ja ei olevat kunagi midagi enamat talle lubanudki, ja et tema ise peab olema lihtsalt kuidagi tugevam ja iseseisvam. Mida intensiivsemalt ta rääkis mulle, et ta ei peaks olema kurb ja depressioonis, seda intensiivsemalt üritasin mina talle selgitada, et sõltumata sellest, mida ta enda arvates peab tundma või ei pea tundma, tunneb ta tegelikult ikkagi end kurva ja depressivseena. Ma küsisin, mida kurbus ja depressioon talle tegelikult püüavad öelda? Lõpuks, pärast pikka sisevaatlust, suutis ta aktsepteerida oma tundeid, ilma et oleks andnud neile hinnangut. Ta otsustas, et vajab Charlesilt midagi enamat ja ültes selle talle otse välja, võttes samal ajal vastutuse enda osa eest ses loos. Kuna Charles ei soovinud enamat anda, siis kolis naine tagasi Californiasse ja alustas uut elu - sellist, milles austatakse täiesti uuel tasandil tema soovi olla lähedastes ja stabiilsetes suhetes teistega. Nüüd kasutab ta emotsioone selleks, et langetada paremaid valikuid ja tänu sellele on ta elu palju rakuldustpakkuvam ja rikkam kui kunagi varem. Ja pole ka üllatus, et Charles läks hiljem talle Californiasse järele ja palus teda naiseks. Asi polnud mitte selles, et Barbara oleks mänginud "kättesaamatut", vaid selles, et ta hakkas ennast rohkem austama ja armastama, ja mees omakorda tajus seda ja see mõjus ligitõmbavalt.

Kui tunnete iseennast, siis ei pea te end kaitsma. Loobudes soovist olla teistsugune, kui me oleme, areneb meie võime luua lähedust. Tunnistada ausalt oma kõiki emotsioone, tegelikku motivatsiooni või puudusi on päris paras väljakutse. Kes meist ei tahaks endast mõelda kui heast, tugevast ja armastavast inimesest? Kuid tegelikult tähendab inimsus seda, et see kõik on meis peidus - nii kalduvus kuritarvitada kui ka hoolida, hävitada ja luua, vihata ja armastada. Ja kuna meis on olemas kogu võimaluste galerii, siis seepärast ongi nii oluline, et arendaksime enda suutlikkust anda ja vastu võtta armastust.

Autor: Katherine Woodward Thomas

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid