Meil võivad olla inimesed ümber, aga tunneme ennast ikka üksildasena. Meil võib olla suur pere, hea positsioon ühiskonnas, võime elada keset suurt linna. Väliselt on kõik korras, aga seesmiselt on suur tühjus ja üksildustunne. Seda, mis tegelikult elus toimub, ei julgeta kellegagi jagada, hirm on selle ees, et meid tõugatakse eemale, kedagi meie probleemid ei huvita. Ja mida edasi, seda rohkem inimene teistest eemaldubki.

Kas sõltlase jaoks, kes ühest sõltuvusest püüab vabaneda, ei või saada uueks probleemiks see, et ta hakkab üksildust likvideerima, kahmates omale ümber inimesi, kes ise on samasugused sõltlased ja nii sattub ta neist inimestest omakorda sõltuvusse. Üks sõltuvus asendub teisega?

Kui oleme ümbritsetud inimestest, kes toetavad meie kainust ja vähendavad üksildustunnet, toetab see tervenemist. Üksilduses ja eraldatuses on taastumine raske. On vahe, kas olla ümbritsetud tervenevatest sõltlastest või seada esmatähtsaks luua uus lähisuhe.

Aga kui kainenev inimene armub? Armastus on ju kõikvõimas, öeldakse, armastus seljatab ka iga sõltuvuse.

Armastus on tõesti väga võimas tunne, armudes tekib soov olla parem inimene ja hirm suhet kaotada võib juhtida teele, kus ei taheta tunnistada, et ka klaasi šampuse mittejoomise põhjus on tegelikult haigus, millest paranemine eeldab täielikku karskust. Kui tähtsuse järjekord läheb segamini, võib ka klaas veini õhtusöögil uue kallimaga saada saatuslikuks. Oluline on ikka ja ikka meeles pidada, et esmatähtis on sinu tervenemine. Inimesed, kes meie ellu tulevad, peavad aktsepteerima seda, et me ei saa juua nendega klaasi veini ja meie kohus on neile põhjusest rääkida. Kui nad sellega leppida ei suuda, on parem, kui neid meie elus ei ole.

Mulle meenub üks jutuajamine naisega, kes oli esimesel kohtingul libastunud ja joonud veini. Põhjuseks tõi ta, et "ma nii väga tahtsin tunda ja näidata ennast normaalsena". Kahjuks sai klaasist pudel, õhtu arenes edasi nii, et nad ei kohtunud enam kunagi, aga naine oli järjekordselt libastunud ning ta pea oli täis enesesüüdistamist ja musti mõtteid.

Niisiis ütled, et kainuse, teadliku kainuseni liikumine on lisaks muule sageli üksildane protsess?

Mõnes mõttes küll. Me peame õppima ka üksi olema, üksi, teistest erinevalt käituma. Mõnel inimesel pole üldse üksi olemise kogemust. Minu juurde jõutakse sageli siis, kui on lahku mindud või kedagi kaotamas. "Oled kunagi üksi olnud?" küsin. Pearaputus. -"Kas sa üldse oled ja tahad lõpuks iseendaga kohtuda?" -"Tahan. Aga tahan ka kellegagi koos olla, sest üksi ei ole hea olla."

Kui loome oma ellu uusi suhteid tervenemistee alguses, ei pruugi me teha kõige paremaid valikuid. Kui võtame endale piisavalt aega tervenemiseks, loome tulevikus ka suhteid palju teadlikumalt. Selleks on vaja õppida tundma iseennast.

Oluline on aru saada, et meie elu ei jää kaineks saades seisma. Kainuse peale ehitame oma edasise elu, ka suhted, kõik, mis on meile tähtis.

Aga huvitav, et kui on olnud pikaajaline suhe, siis sõltlase abikaasa või partneri ähvardus, et kui edasi jood või tarvitad, siis lähen ära ja jätan su maha, on osale kainestavalt mõjunud.

Jah, kui on kaotatud või ollakse kaotamas enda jaoks olulist inimest, siis see on üks sagedasemaid põhjuseid abi otsimisel. Harvad ei ole aga ka need juhtumid, kui kaineks saades ise oma partner maha jäetakse. Seesama partner, keda kardeti kaotada. Kaineks saamine on kainestav ja üksinda jäämine võib olla parem lahendus kui halvas suhtes olemine.

Teeme siin konkreetse vahe kahel sõnal - üksindus ja üksildus. Üksinda oled siis, kui sul hetkel kedagi teist kõrval ei ole. Üksildane võib olla kasvõi rahvamassi keskel, kui tunned, et sa ei lähe kellelegi korda. Aga kui sul tõesti ei ole kogemust üksindusega, oled kannatanud üksildaselt küll oma kehas, oma maailmas, aga sul on olnud keegi lähedal, kuid nüüd tekib hirm, et kui tahan hakata kainenema, siis peangi ehk mingi perioodi lausa üksinda olema. Aga ei oska ju olla. Ja kui pikk see periood üldse on, kui tähtaegu ka enam ei ole?

Minu arvates on vaja mõtestada üksiolemine võimaluseks, mitte karistuseks.

Kaineks saades muutub sageli ka meie sotsiaalne keskkond, sest vana ei paku enam huvi. Väärtused muutuvad, toimub vaimne areng, mille kohta osa vanu sõpru võib öelda, et oleme ära pööranud. Teraapiagrupp võib olla mõnele inimesele ainus koht, kus ta ennast hästi ja vabalt tunneb, tuge saab.

Kõigi valikute juures, mis me kaines elus teeme, peaksime endalt alati küsima, kas need toetavad minu tervenemist. Kui suur on oht, et peole minnes võime hakata uuesti tarvitama? Kui tunned ennast ebakindlana, jäta parem peole minemata. Jah, see võib tähendada, et aeg-ajalt tunneme ennast ka üksikuna, aga kui teame, miks seda teeme, siis ei ole see enam see üksildustunne, mida tarvitades pidevalt tundsime.

Aga näiteks grupikaaslased, kes saavad suurteks sõpradeks ...

Grupp on hea võimalus leida uusi sõpru.

Aga neil on ju täpselt sama katkine elu. Kas nemad sobivad uuteks sõpradeks, kui ka neil endil on oht libastuda?

Minu praktikas ei ole ühtegi kogemust, kui kaks grupiliiget oleksid koos hakanud tarvitama. Küll aga on palju näiteid teineteise toetamisest, et libastumist vältida.

Väga lähedastest suhetest teiste grupiliikmetega tuleks vähemalt esimesel aastal küll hoiduda, arvan. Taastuv inimene on emotsionaalselt väga haavatav ja kui suhtes tuleb ette kriis, teeb grupis osalemine olukorra keeruliseks kõikidele osapooltele.

Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kaja Heinsalu ja Neeme Raua raamatust "Kainus".

Raamatu autor on pikaajalise kogemusega sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu, kellega süvitsi vestleb sõltuvuse teemal ajakirjanik ja raamatu kaasautor Neeme Raud.

Kuna nii Kajal kui ka Neemel on olnud väga isiklik kogemus sõltuvusega, siis teavad nad täpselt, mida sel teemal küsida ja mida ka vastata. Nad teavad, kuidas sõltlane mõtleb ja mida ta tunneb ning kuidas teda aidata.

See raamat ei ole kurblik seiklusjutt purjus või narkouimas või pohmeluses olevate inimeste "kangelastegudest" ja hilisemast sinisest ahastusest.

See ei ole ka karskuspropaganda ega otsene eneseabiõpik. Raamatus ei väideta, et "tarvitaja" elu ei ole üldse lõbus - kohati on ja kuidas veel!

Kindlasti pakub see lugemis- ja mõtteainet kõigile, kes suudavad oma eluga toime tulla alkoholi või muid uimastavaid aineid pruukides ja neile annab see õnnetunde või ka eufooria, aga nad tunnevad, et mõnuaineid võiks siiski vähem olla.

Kuid ennekõike on "Kainus" neile, kelle jaoks "kangemad kraadid" ei paku enam naudingut, kuid kes ei oska või ei suuda nendega lõpparvet teha, ise samas mõistes, et hukutavale piloteerimisele masenduse, depressiooni, häbi ja üksilduse keskel tuleb lõpp teha ... et jõuda uuesti elu päris nautimise ja elamise juurde.

Kuidas muuta oma sõltuvus enese jaoks nähtavaks? Kuidas hakkama saada libastumiste ja tagasilangustega? Miks ei ole paremat varjajat ja valetajat kui sõltlane? Kuidas tegeleda viha, üksinduse, kaassõltuvuse ja sotsiaalse survega juua või tarvitada? Miks peaks paranev sõltlane esialgu hoiduma sügavast armumisest ja kooselust? Miks tuleks ületada hirm end samalaadsete probleemidega mässavate inimeste ees grupikoosolekutel ausalt avada? Miks öeldakse, et sõltlasele sobib ainult parim?

Raamatus kõnelevad kaks ise sõltuvuslõksus olnut - sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu ja ajakirjanik Neeme Raud. Otsekohesed jutuajamised annavad võimaluse ka lugejal oma probleemidele selgelt otsa vaadata ning paranemisprotsessi plaanida ja ellu viima hakata. Lisaks on vestlused aastaid sõltlastega tegelenud psühhiaatri Kaiti Redlichi ja kaassõltuvusnõustaja-pereterapeut Katrin Hallikuga.

Raamatus kujunduses on kasutatud Kaupo Kikkase fotoseeria "Sfäär" fotosid.
Raamatu kujundab Kaire van der Toorn-Guthan.


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid