Nad olid koos kaheksa aastat. "Mul on tunne, nagu oleks mahavisatud aeg," ütleb Karin, kes sai selle "kingituse" 40. sünnipäevaks. Ta lootis ühiseid lapsi, peret ja kodu. Mees on teisel ringil ja tal on varasemast laps olemas, viimased aastad oli mees pühendunud kirglikult rattaspordile.

Lahkuminek tuli Karinile nagu välk selgest taevast. Nad ju olid elanud koos kaheksa aastat, ärganud koos, joonud kohvi, helistanud päeva jooksul, unistanud õhtuti. Kas mees mõtles samal ajal lahkuminekust või hoopis uuest naisest?

"Nagu mahavisatud aeg..."

Karin ei leina mitte ainult ühist minevikku, vaid ka kardab tulevikku. Ta on 40 ja mõtleb, et ehk mees oli viimane, keda ta on armastanud. Kas tema elus polegi lapsi ette nähtud? Ta leinab midagi hoopis suuremat. Ta leinab enda elu. Ja on hirmul tuleviku pärast.

"Süda peksleb, keha väriseb ja kõht on lahti. Teinekord valutab pea. Ma ei suuda süüa, magada ega keskenduda. Ja ma suitsetan. Hommikul ärkan, lähen elutuppa, hakkan kõhvima ja tammun mööda tuba ringiratast. Peas on ainult üks sõna: MIKS?

Mul ei olnud isegi võimalust võidelda. Sisimas tean, et mees on oma mõtetes minu juurest lahkunud ja praeguseks juba valgusaastate kaugusel, aga ma ei taha seda endale tunnistada. Iga päev loodan, et juhtub ime.

Klammerdun telefoni külge. Ootan sõnumit Messengeris või e-kirja, mis peaks seletama kõik, loomulikult heas suunas. Miks see kõik juhtus? Kuidas said kaheksa ühist aastat lennata silmapilgust korstnasse? Kas need tähendasid talle üldse midagi?"

Karin räägib, kuidas võpatab telefoni iga plingi ja ekraanisähvatuse peale. Loodab, et eksmees kirjutab, kuigi teab, et ta ei tee seda. "Aga ta on kirjutanud mõnel korral," õigustab end Karin. Räägib, kuidas ta painajalikult analüüsib: "Miks ta tookord võttis ühendust? Mis neid kordi ühendas? Ma vihkan telefoni! Mõnel selgushetkel mõtlen, et peaks ta plokkima, siis oleks süda rahul. Aga see mõjuks žestina. Ma ei taha olla mingi draamakuninganna. Päriselt ka imestan, kas südamevalusse on võimalik surra!"

***

Karini jutus on tõetera sees, sest meditsiiniliselt on selline termin olemas: murtud südame sündroom. See on siis, kui adrenaliinitulva tõttu ei jõua piisavalt verd südamesse.

Mulle meeldib lugeda teadusuudiseid kehakeemiast ja teada saada, et kõik pole ainult peas kinni, kuigi enamus on. Mingi osa sõltub sellest, mille vastu tahtejõuga ei saa - kehakeemiast. Michigani ülikoolis tehtud katses mõõdeti, kui intensiivselt aju tunnetab valu. Inimene koges füüsilist valu, mida nimetas talumatuks, ja kui katsealusele näidati ekskaasa pilti, reageeris aju sama tugevalt. Näiteks vähihaige võib tunnetada oma valu väiksemana kui keegi, kes on katki südamevalus.

Ajus on selline virgatsaine nagu dopamiin, mis tekib seoses naudinguga, aga ka sõltuvuse, une ja tööeluga. Dopamiinilaks on keemilise reaktsiooni poolest sama, kui oled üle ujutatud värskest armumisest või klammerdud eksi külge. Sõltuvus.

Igal juhul paneb dopamiin tahtma rohkem. Näiteks krõpse, šokolaadi või jäätist. Võtad ühe ampsu ja tahad kohe uut. Jälgid oma eksi Instagrami kontot, püüad leida põhjusi kokkusaamiseks või helistad tema sõpradele, et noppida juhuslikke detaile tema praeguse elu kohta.

Kehtib lihtne reegel: mida rohkem sehkendad, seda rohkem tahad. Nagu narkar tahab uut laksu. Võõrutus on samasugune nagu sõltuvuse puhul. Aitab ainult dooside vähendamine, millega käib paratamatult kaasas ihalemine. Mõte on ainult selle juures, millest-kellest end võõrutad, ja keskenduda on raske. Isu on kadunud. Nutad või langed masendusse, tunned üksildustunnet ja tead, et ravida saaks ainul uus doos. Või katad vana valu uue tundega. Näiteks seksides? Armudes?

***

Kolm aastat hiljem imestab Karin, miks me võtame lahkuminekuid nii traagiliselt. Kui lähed sõbraga tülli, siis see närib, iga jutt viib küll tema juurde, aga sa ei käitu lollakalt. Armastatust lahkuminek on aga tuumaplahvatus, tõepoolest. Karin räägib, kuidas ta umbes aasta oli nagu zombi. Igal jumala õhtul kummutas ära enda keharaskuse jagu veini, hingas sisse paki krõpse ja kimus suitsu. „Kas ma sõin ka midagi? Ei mäleta. Ma ei mäleta ühtegi maitset, lõhna, tegelikult mitte ühtegi emotsiooni. Ainult ärevus ja pimedus." Ta justkui ei olnudki teadvusel.

Teadus spekuleerib, et meie füüsis tegeleb hüljatusega nii intensiivselt selle algusetapis seepärast, et teaksime seda olukorda tulevikus vältida. Nagu laps, kes põletab vastu ahjuust käe ja saab teada, et kui on kuum, siis ei tasu käppida.

Uutes võimalikes suhetes olles ei suutnud Karin umbes kaks-kolm aastat kedagi lõpuni usaldada, vaatles end kogu aeg kõrvalt. Mängis peas läbi võimalikke edasisi stsenaariume ja alati ennustasid need, et see suhe ei õnnestu. Nüüd aga on ta uuesti ja paljulubavalt armunud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid