Kui meid ümbritsevad asjaolud on meid põlvili surunud või jalust niitnud, võib väe juurdevool meile anda teise hingamise. See võib meid avardada viisil, mis parandab nii meie kui meid ümbritsevate inimeste elu; see võib meid ka üles puhuda, kergitades meie enesekesksust ja isekust. Miski muu ei pruugi nii selgelt näidata meie tõelist olemust kui see, kuidas oma väge kasutame.

Paljude meeste jaoks tähendab vägi midagi kõva; midagi, mida tavaliselt sümboliseerib punnis biitseps; midagi, millega kaasneb lubadus üle saada mis tahes takistustest, mis meie teele ette võivad sattuda (see on ka "Kaklusklubi" keskne mõte). Selline vägi võib muuta kogu maailma üheks suureks lahingutandriks või areeniks, kus kõik teised on mõeldud vaid alistamiseks või meie tahtele allutamiseks - kuid see vägi võib esile tuua ka jõu, mille abil teha vajalikke muutusi ja kehtivat asjade seisu kõikuma lüüa.

Olemas on ka pehme vägi. Mõtle näiteks kanjonis voolavale jõele, mis möödub mitmetest kivirahnudest, oma teekonnal küll kividega arvestades, aga siiski suunale kindlaks jäädes. Kui selline vägi meid haarab, võime ülemäära keskenduda voolamisele ja otsese kontakti vältimisele ning ütleme endale, et teatud asjadest ei tasu suurt numbrit teha, andes seega liiga palju ruumi nendele jõududele, millele tuleks täie hooga vastu astuda. Kuid see pehme vägi võib ka aidata meil palju rohkem läheneda enda olemuse tuumale, nii et meie teod ei voolaks välja üksnes mingist aspektist, vaid meist tervikuna.

Vägi kerkib esile vastastumise puhul, olgu selle tagamaad nii tasakaalust väljas kui tahes, nagu ilmestab hästi võimuvõitlus paljudes lähisuhetes. Poisina võimutses mu üle minu isa. Noorukina olin ma oma ujeduse ja häbi võimuses. Kahekümnendates eluaastates võimutses mu üle minu tung silma paista kõigis oma ettevõtmises. Kolmekümnendates hakkasin ma õppima teistega oma väe jagamist ja koostööd nautima - oma emotsioone täielikult tundma. Neljakümnendates taandus väe jagamine tagaplaanile ning hakkasin ise väge omandama ja seda teistelt vastu võtma, olgugi et olin endaga eelnevalt palju tööd teinud; lasin oma tugevustel varjutada oma nõrkused ja tegin teistele selle käigus haiget. Viiekümnendates kaotasin ma igasuguse huvi võimutsemise üle, nähes, et minu imetletud mehed olid kõik ennasttäis, vastutustundetud ja ülbed - täpselt nagu mina seda olin oma neljakümnendates olnud. Sarnaselt kolmekümnendate eluaastatega hakkasin ma taas väge jagama, aga tegin seda küpsemalt. Lisaks sain rõõmu teiste väestamisest, sest olin muutunud piisavalt alandlikuks, et välja kasvada oma soovist saavutada teiste seas võimupositsioon. Nüüd kuuekümnendates olen ma jätkanud väe edasi andmist samamoodi nagu viiekümnendates, süvendades oma võimet seda oskuslikult teha ja õpetada selle tegemist ka teistele.

Nüüd tunnen enda sisimas kõiki oma varasemaid minasid, kellel kõigil on oma kallakud, ning tunnen nende kõigi vastu vaikset kaastunnet, ilma et laseksin ühelgi neist ise mu tegemisi juhtida. Praegu kulutan ma suurema osa oma väest sellele, et aitan teistel terveneda, üles ärgata ja endale oma olemust teadvustada. (Soovitan sul harjutusena kirja panna enda kogemused väega - vähemalt paar lehekülge - ja jälgida selle arengut, kuidas oled väge kasutanud ja kuidas vägi on sind kasutanud.)

Üleväestamine seisneb kellegi teise või teiste täielikus valitsemises või kontrollimises ning on ebaterve mehelikkuse üheks tähtsaks eelduseks, nagu ka alaväestamine (ehk teatud määral staatuse ja turvalisuse leidmine alandlikult enda allutamises mõnele domineerivale isasele). Üle- ja alaväestamine on käsikäes paljude suhete aluseks, luues sageli kahest inimesest koosneva kultuse - kuni allasurutu astub pealesurujale otsustavalt vastu.

Juurdeväestamine on suhtes palju tervem lähenemine ja see tähendab jagatud ettevõtmist, mis ei pruugi küll olla eriti lähedane, aga aitab avalduda vastastikusel lugupidamisel, kus valitsevaks kuvandiks pole mitte vastasseis, vaid külg-külje kõrval seisev partnerlus.

Koosväestamine on kõige elujaatavam väe ilming. Lähisuhtes aitab selline jagatud väestamine süvendada sidet oma partneriga, aidates neil mõlemal endast esile kutsuda oma parima osa ning võimaldades jagada raskeid asju (nagu hirmu ja usaldamatust) avatult ja haavatavalt. Mõlema partneri vajadused, ka suhtes, eksisteerivad siin koos ja arvestavad üksteisega. Vägi on nende liitlane, sest partnerid on üksteisele kindlalt toeks ja selle toe aluseks on vastastikune usaldus. Jagatud vägi muudab nende armastuse tugevamaks ja jagatud armastus muudab nende väe tugevamaks.

Tõeline mehine vägi ongi täisvereline koosväestamine - vägi, mis tugevdab nii meie iseseisvust kui ka kokkukuuluvust; vägi, mis on ühtlasi tugev ja pehme, läbitungiv ja voolav, teravalt keskendunud ja avaralt vaatlev; vägi, mis ühitab pea, südame ja sisemuse. Olgu selline vägi nii tugev kui tahes, see ei alaväärista teisi ja kaitseb seda, mis kaitsmist vajab. See toob välja mehe parima osa ja toetab teda vajalike seisukohtade võtmisel, sealjuures tema südant unustamata.

Tõeline mehelik vägi ei püüa midagi tõestada, vaid lihtsalt toetab sügavama elu elamist - sellise elu, mis on täis ehtsust, hoolivust, kirge, väärikust, armastust ja erksust.

Autor: Robert Augustus Masters

Allikas: Robert Augustus Masters "Mina olen mees", kirjastus Pilgrim

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid