Juba varasest noorusest peale - võib-olla isegi emaüsas - mõjutavad meid meile kõige lähemal olevad inimesed. Ja nagu käsnad, imeme endasse nende uskumusi. Osa neist uskumustest nõrgestavad meid ja võiks öelda, et mõned mõjuvad vägagi negatiivselt. Vaatamata n-ö headele kavatsustele annavad meie vanemad, õed-vennad, lähedased sugulased ja teised autoriteedid edasi ka oma negatiivsed arusaamad. Võtame üle ja salvestame enesesse nende piirangud, keelud ja negatiivsed uskumused, nii nagu nemadki kunagi need teistelt pärisid.

Omandasime need uskumused, kuulates teiste lugusid, jälgides nende tegusid, samastudes nendega, tundes neile kaasa. Ja vastavalt sellele, kuidas me neid järgime, saame autoriteetidelt kas kiita või karistada. Need uskumused loovad meie sisemise "reaalsuse kaardi"; kujundades meie arusaamu sellest, mis on tõene ja mis mitte. Need määratlevad ära ka selle, kuidas me ennast ja oma kohta siin maailmas tajum hakkame. Ja sõltumata sellest, kuidas me oma uskumuste süsteeme loonud oleme, on just need meie emotsioonide ja emotsionaalsuse taustsüsteemiks, ja just neid uurides saame mõista oma depressiooni teket ja end sellest ka vabastada.

Küllap on paljud meist kuulnud oma ema ütlemas: "Ah, kullakene, ära tee sellest nii suurt numbrit! Lõpeta nutt ja liigu edasi!" Või isa: "Keera see nutukosk kinni, või ma annan sulle tõelise põhjuse pillimiseks!" Või olete näinud, kuidas teie ema või isa hoiab pisaraid tagasi, surub alla oma tundeid, ja seda vaadates olete õppinud, et ei tohi ei nutta ega ka tundeid välja näidata. Võib-olla on sõber teile öelnud: "Ära ole selline hädapätakas!" või et "Saa üle!" või olete kuulnud oma õpetajalt: "Võta ennast kokku!" ja oletegi hakanud uskuma, et tunnetele voli andmine tähendab nõrkust, mis häbistab teid ja ei lase teil elus edukas ja õnnelik olla. Tegelikult kumab nende inimeste lausetest meieni järelkaja nendest uskumustest ja hirmudest, mis neil on seoses mingite tunnetega tekkinud.

Sõltumata sellest, kuidas me omandasime uskumuse, et osa tundeid on "halvad" või ebasobivad, mõjutab see meie emotsioonidega seonduvat sisemonoloogi ning reaalsustaju. Eludraamasid läbi elades ning traumasid saades loome ka ise emotsioonidega seonduvaid negatiivseid uskumusi, ajades olukorra negatiivsuse segi tunnete negatiivsusega.

Täiskasvanuna hakkame märkama, kuidas see sisemonoloog kerkib eriti esile just seoses tugevate tunnetega. Koos emotsiooniga kerkib esile kohe ka see veendumus, nii et meil on raskusi nende eristamisega. See tähendab, et hakkame kohe ennast veenma nendest tugevatest tunnetest loobuma: "Ära hakka! Tule nüüd sellest välja! Võta end kokku, see pole nii hull! Ma veel näitan neile, kui tugev ma tegelikult olen." Ja nii edasi. Lisame tunnetele oma sisekommentaarid ja nii surumegi need alla, tunded muutuvad hajusaks ja neist kujuneb kestev meeleolu. Isegi selliste masendavate mõttekäikude - "Minuga juhtub alati nii! Miks mina?" või "Olen ohver, ma ei saa siin midagi ära teha" - eesmärgiks on tegelikult emotsioone mahendada, talutavamaks muuta. Kuid selliste sisemiste seletustega kaasneb see, et tunnetest saab üldine meeleolu. Ja kui me selliseid seletusi ja tõlgendusi sageli ketrame, siis saab meeleolust meeleseisund ja olemegi enese teadmata asetanud depressioonile nurgakivi.

Lisaks negatiivsetele tõlgendustele võime olla veel ühe konksu otsas, mis toidab meie negatiivseid või torpedeerivaid uskumusi: need on vanded ja lubadused, millega seame endale ise piiranguid.

Vaatlesin hiljuti oma elu, tööd ja suhteid jm ja avastasin, et vanad, kohatud vanded toimisid ikka veel - mõned neist pärinesid lapsepõlvest, mõned täiskasvanueast. Avastasin näiteks, et minu tõotus olla vanematele "hea" laps, mõjutas ikka veel mu arusaamu sellest, kuidas peaksin käituma ja olema ning see arusaam sisaldas endiselt lapselikke piiranguid. Avastasin, et lubadused alati kõvasti tööd teha ja õppida korralikult kooli kontrolltöödeks, ei lasknud ka täiskasvanuelus mul kunagi end lõdvaks lasta ja vaba aega ning puhkust nautida. Ja avastasin, et kui abiellusin oma esimese naisega, vandudes talle truudust ja lojaalsust "kuni surm meid lahutab", siis nende vannete mõju kestis edasi veel aastaid peale meie lahutust, kuna tundsin, et olen ikka veel vastutav tema eest ja pean talle aru andma, vaatamata asjaolule, et meil mõlemal oli juba uus suhe.

Viimased 15 aastat olen ka oma seminarigruppides pööranud tähelepanu vanade vannete võimsale haardele, ja on šokeeriv näha, kui levinud need siiski on. Mulle on räägitud tõotustest emotsionaalselt sulguda, ennast karistada, endale seda või teist keelata, kohustusi võtta, mõni inimene on isegi öelnud, et ta on niinimetatud ellujääjä süütundest või alaväärsustundest ajendatuna andnud lubaduse teatud kindlas vanuses ära surra. Mõned vanded tunduvad nende andmise hetkel head, õige viis pühendumiseks, aga siis meie elu muutub ja need aeguvad ning hakkavad takistama. Mõned neist on aga juba algusest peale ebaterved; võib-olla andisme need pinge all või paanikast, aga sellest hetkest peale, kui oleme neid sõnu mõtteis või valjusti öelnud, hakkavad need meid emotsionaalses mõttes survestama.

Autorid: Brandon Bays, Kevin Billet

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Brandon Baysi ja Kevin Billeti raamatust "Valgus tunneli lõpus". Vaata lisaks raamatu "Rännak" kohta: www.pilgrim.ee

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid