Montmartre

Pariisi 18. linnaosa Montmartre, kunagine tuntud kunstnike kokkusaamispaik, on kindlasti üks Pariisi sümbolitest. Juba kaugelt all-linnast paistavad valge Sacré-Cœuri kiriku kuplid, mis on Pariisi kaunistanud 1919. aastast. Minu ja minu külaliste vaieldamatult eredaimaid emotsioone on tekitanud hommikune päikese tervitamine ning õhtused päikeseloojangud just nimelt siin, Montmartre'il. Kuna see on kõrgeim looduslik koht Pariisis, on vaated linnale siit hunnitud, eriti hommikuvaikuses pidevalt muutuva valgusmängu aegu.

Ent alustagem algusest - kust tuleb nimi Montmartre? Versioone on erinevaid, kuid üks on kindel - sellel mäel hukati Pariisi esimene peapiiskop, isa Denis. Legendi järgi juhtus pärast tema pea maha raiumist ime, kui isa Denis võttis oma pea, kõndis sellega kuus kilomeetrit põhja poole ning suri alles seal. Tema surmapaika ehitati kirik, mis loomulikult sai nime Saint Denis. Isa Denis'le anti pühaku staatus ning sõna montmartre tähendabki 'märtri mägi'.

Valge kiriku nimi Sacré-Cœur tähendab Jeesuse püha südame kirikut. Ehitus algas 1873. aastal. Konkursi korras ehitusõiguse võitnud Paul Abadie kujundas kirikule kalasoomuse efektiga valged kuplid ning kasutas gooti asemel hoopis Bütsantsi stiili. Kirik püsib valgena tänu sellele, et ehitusmaterjalina kasutati travertiini, mustrilist lubjakivi, mida vihm ise valgemaks uhub. Kirik pühitseti sisse 1919. aastal, kuid jumalateenistusi on seal peetud juba 130 aastat, nii ööl kui päeval. End öisele missale kirja pannud inimesed saavad ööbida kiriku taga olevas külalistemajas.

Kiriku fassaadil näete kaht ratsanikku - Jeanne d'Arci, kellele on püstitatud Pariisis mitmeid monumente, ning kuningas Louis IX ehk Louis Püha, kes ostis Pariisile Jeesuse okaskrooni. Ukse kohal näete Jeesus Kristust, kes õnnistab Pariisi elanikke ning kõiki neid, kes kirikusse sisenevad. Sacré-Cœur asub 132m kõrguse loodusliku künka otsas ning soovijad võivad ronida veel 300 trepiastet, et jõuda kõrgeimast tornist avanevate hingematvalt kaunite vaadeteni Pariisi linnale.

Kirikust liigume juba Kunstnike väljaku poole (Place du Tertre). Teele jäävad paljud suveniiripoed ja mõned kabareed, näiteks kuulus Le Patachou, mille asutas näitleja ja lauljanna Henriette Ragon (kes sai kabaree järgi ka endale hüüdnimeks Patachou). Just seal tegi oma viimase esinemise Edith Piaf ning seal laulsid end kuulsaks George Brassens, Jacques Brel ja Charles Aznavour. Huvitava seigana mainime ära, et Brassensi muusaks ja elu armastuseks oli eestlanna Joha Heiman, keda ta kutsus Püpcheniks, kellele ta pühendas oma kauneimad laulud ("Je me suis fait tout petit", "Saturne", "J'ai rendez-vous avec toi" jpt) ja kellega ta Lõuna-Prantsusmaal oma surmani nii-öelda külastusabielu elas. Ajalukku on Le Patachou läinud veel sellise omapärase faktiga, et Ragon lõikas kuulsate külaliste lipsudel tüki otsast ja riputas need lakke trofeeks.

Kahjuks suleti kabaree 1970. aastal, kuid sisehoovis saab praegugi vaadata väikesi plakateid fotodega Le Patachou melust. Ühel päeval, kui olin oma külalistega Le Patachou ees terrassil, jõi seal juhtumisi hommikukohvi ka üks härra, kes nägi välja kui õpikupildilt välja astunud stereotüüpne Pariisi kunstnik, punase sallini välja. Härra kunstnik kuulis mind rääkimas ning pöördus minu poole, et küsida, mis keel see selline olla võiks. Kuulnud, et eesti keel, läksid tema silmad särama ja ta teatas: "Eesti? Keres!" Ta selgitas, et on ise pärit Jugoslaaviast, kus Paul Keres omal ajal simultaani andmas oli käinud ja ühtlasi ka kunstnikuhärrat ennast võitnud. Ta on siiani samal terrassil sage külaline ja lehvitab alati rõõmsalt mulle ja minu külalistele.

Nagu hea õpetaja valmistab end igaks tunniks ette, nii vaatab ka hea giid enne ekskursiooni ikka oma märkmed üle. Nende kaante vahele on koondatud Marina Laikjõe aastate jooksul kogunenud ülestähendused. Muidugi oleks kõige parem neid jutte ekskursiooni käigus giidi enda suust kuulda, kuid raamat "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis" annab kõigile üsna harukordse võimaluse piiluda sisse kogenud giidi isiklikku märkmikku ja saada sealt infot, mis võib tähelepaneliku lugeja muuta Pariisi tavakülastajast peaaegu asjatundjaks.

Marina Laikjõe sündis Tallinnas 1967. aastal. Ta on lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi prantsuse keele eriklassi ja Tartu Ülikooli vene filoloogia erialal. 1994. aastal alustas ta Pariisi-reiside korraldamist ja pärast 43-aastaselt Pariisi kolimist omandas sealse giidide ülikooli diplomi, tänu millele on Prantsusmaa kultuuriministeerium talle väljastanud eluaegse giidilitsentsi, mis võimaldab ekskursioone ja loenguid läbi viia kõikides Pariisi ja Prantsusmaa muuseumites ja lossides.


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid