Enne pere Californiasse kolimist käisin kõrbes kuuepäevasel visiooniotsingul. Olen ammusest ajast teiste kultuuride vaimsete praktikate huviline olnud ja seekord tundsin, et visiooniotsing on midagi, mis aitab mul end Silicon Valley jaoks ette valmistada.

Läksin kõrbesse nii, et kaasas olid vaid riided ning vesi. Ja üldse mitte vähem tähtis polnud see, et mul oli taotlus. Minu soov oli end ette valmistada pere toomiseks ookeanitagusele maale. Enamik mu murekohti puudutasid füüsilist maailma: sel hetkel polnud veel ei maja, autot ega kooli, kuhu lapsi saata.

Lisaks veele ja riietele lubati meil kõrbesse võtta kerge varjualune, mille all magada, ja magamiskott. Käekellad, telefonid ja muud elektroonilised vahendid olid rangelt keelatud, nagu ka raamatud, paber ja pliiats. Ajakava anti edasi suuliselt ja see tuli meelde jätta.

Keegi ei käinud meid kontrollimas, kuigi seda jälgiti, et me ikka elus oleks. Me pidime liigutama näiteks kive ja ma teadsin, et kui mõni kivi liiga pikalt oma asukohta ei oleks muutnud, siis oleks ettevõtmise organiseerijad mind otsima tulnud.

Kuigi kogemus ise läbitakse üksi, siis me nägime teisi osalejaid briifingutel enne ja pärast otsirännakut. Meid oli seal kõige erinevamatelt elualadelt, kuid meid ühendas üks asi: meie probleemid olid seotud hirmudega. Ja me kartsime seda, mis meid ees ootas.

Õhuke kile, mille all magada, annab veidi tuge, kasvõi psühholoogilist. Kuid kõrbetuuled krabistavad selles öösiti ja see segas mind sedavõrd, et korjasin ta kokku ja magasin otse tähistaeva all. Mind ei eraldanud kõrbest ja öötaevast enam midagi. Kuulsin koiottide hüüdeid. Mind ümbritsesid maod ja skorpionid. Kuid mõne öö möödudes hakkasin nende olemasoluga leppima, sest mul polnud muud valikut. Kui sa tahad ellu jääda, pead sa lõpuks siiski magama. Nii õppisin oma hirmu aktsepteerima.

Esimesed kaks päeva ma isegi ei märganud, et polnud midagi söönud. Kolmandal tundsin nälga.

Nälja saabudes oli meil kästud pinnasesse kaks ringi joonistada, üks teise sisse. Esimene sümboliseeris peret, teine sõpru. Kivid, mida korjasin, esindasid inimesi ja need tuli panna vastava ringi ümber. Eriti sügavalt elasin läbi ja kogesin sõprade ringi tegemist. Selleks kulus konkreetselt pool päeva. Hoidsin iga kivi käes ja tunnetasin, kas see sõber on ikka mu sõber. Tõelised sõbrad läksid ringi. Esimest korda elus võtsin oma sõpradele mõtlemiseks aja.

Kolmandal päeval ronisin mäe otsa ja nägin hiiglaslikku sisalikku, kes oli kaktuse külge kinni jäänud. Ta rippus nahka läbistanud nõelte otsas ja ta jalad puudutasid vaid õhku. Olin rabatud. Saan aru, et meie teeme vigu, kuid kas sisalik ei peaks teda ümbritsevat keskkonda tundma? Kuidas ta midagi nii rumalat teha võis? Võttis aega, kuid ma sain ta sealt ühe toika abil vabaks. Mul pole õrna aimugi, kas ta jäi ellu või mitte.

Kui ma sisaliku lõpuks lahti sain, märkasin silmapiiril pilve. Ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu ja arvasin, et mul on alla tagasi ronimiseks piisavalt aega. Paraku eksisin. Laskumist alustades kuulsin kõuekõminat. Äikesega mäe peal olles on väga kerge surma saada. Jooksin allapoole nii kiiresti, kui suutsin. Äike ja välgunooled sähvimas selja taga, suur kalle eespool. Vähemalt viisteist minutit kogesin täielikku paanikat.

Visioonid algasid samuti kolmandal päeval. Nägin oma peret ja nägin armastust. Mõistsin pere olulisust. Teadsin, et toetan neid alati ja selge oli ka minu soov olla aktiivne osaline perekonnas. Me kolime Californiasse. Sellest võis saada hea võimalus pere uueks ülesehitamiseks.

Kuid visioonide lõpus nägin ka Kärti. Olin teda aasta eest ühe sõbra juures kohanud. Ta oli blond, rahulik ja nõtke. Mis veelgi enam: ta oli minu vastu huvi üles näidanud, palju küsimusi esitanud ja minu vastuseid tõeliselt kuulanud. Oma visioonis nägin, kuidas ta alasti kõrbes kõnnib ja midagi üle õla sosistab.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Urmas Purde raamatust "Vaba langemine. Pisisulist ükssarvikuks".

Tundes Urmast ligi 20 aastat, võtsin ma selle teose kätte neutraalse tundega. Sõbra raamat tasub ikka läbi lugeda. Juba esimestel lehekülgedel sain šoki. Ma ei ole kunagi midagi nii ehedat lugenud, kui, siis ehk ainult Tolstoi "Pihtimustes". Selline ausus. Ilmselt tekib võime end nii väljendada peale lähedast kokkupuudet surmaga. Ka Dostojevski teoste sügavusele olevat kaasa aidanud see, et ta mahalaskmisel ellu jäeti. Ma ei suutnud seda raamatut enne käest panna, kui olin jõudnud viimase lehekülje viimase reani. Raamat haaras mind samamoodi nagu lapsepõlves loetud seiklusjutud, kuid nüüd oli kõik päris.

Aitäh, Urmas, et Sa selle kõik kirja panid.
- Alar Tamming
***

Edukus äris ei tähenda edu isiklikus elus. Miks? Loe ja mõtle ...
- Rain Lõhmus

***

Euroopas on sündinud tänaseks 70 ükssarvikut, ja Eestis 7.
Iga sellise miljardifirma sätendava edu taga on sadu lugusid maailmas ringitormamisest, sassis suhetest ja otsas rahast. Ja kindlasti kümneid lugusid, kus oma varjatud roll on ayahuasca'l, politseil, surnukuuril, notaril, kanepil või kasvajatel. Aga on ainult üks Urmas, kes kõik selle kaadritaguse Sulle ausalt ja elegantselt ära räägib. Ta kirjutab nii hästi, et Sa ei usuks iial, et ta on pidanud elus viis korda rääkima õppima.
- Sten Tamkivi


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid