Ameerika psühholoog John Gottman* väidab, et partneritevahelises suhtluses saab laias laastus märgata kahte suunda. On positiivne - hooliv ja märkav suund. Need märkamised võivad olla sõnalised, aga võivad väljenduda ka hoolivates tegudes, asjade kinkimises, hoolivates puudutustes, naeratuses, hellas ja sõbralikus silmavaates. See võib olla näiteks sõbralik hommikutervitus, kallistus või suudlus, hooliv küsimus - kuidas magasid, kuidas end tunned. See võib olla Sinu jaoks tehtud hommikusöök, kompliment välimuse eest, tänuavaldus puhtakspestud auto eest, ettepanek teha midagi meeldivat, ühiselt veedetud aeg, huvitatud küsimus õhtul - kuidas päev läks, kas sa vajad midagi, kuidas ma saan sind aidata jne. Kõik need märkamised suurendavad positiivset emotsionaalset sidet. Ja siis on negatiivne suund - seal on kriitika, halvustamine, naeruvääristamine, ründamine, mittekuulamine, ignoreerimine, mossitamine. Need teguviisid lagundavad emotsionaalset sidet.

Gottman väidab, et kui paarilised iga ühe kriitilise remargi või mittehooliva käitumise kohta suudavad edastada ka viis toetavat ja positiivset märkamist, tegu või kommentaari, ei ohusta negatiivsus suhet. Viis positiivset justkui neutraliseerib ühe negatiivse. Aga muidugi, mida suurem on positiivsete remarkide, märkamiste või tegude arv võrreldes negatiivsetega, seda tugevam on suhe.

Eriti õnnelikud paarid teevad Gottmani uuringu järgi kahekümne positiivse märkamise kohta kõigest ühe negatiivse. Õnnetutel paaridel on see skoor tavaliselt vastupidine.

Milline on Sinu suhte positiivsete ja negatiivsete remarkide skoor?
Mis seisus su suhtekonto on?
On sinna kogunenud piisavalt palju head, et elaksid üle ka halvad päevad?
Kas Sa panustad ise iga päev sellesse, et see nn positiivne suhtekonto kasvaks?
Või mõtled, oh see on nii enesestmõistetav, et mu partner midagi teeb, selle eest ma teda küll tänama ei hakka.

Suhted ei lõpe tülitsemise pärast. Suhted lõpevad, kuna inimesed ei suuda leppida. Suhted lõpevad vastastikuse kiindumuse, emotsionaalse toetuse ja huvi kadumise pärast. Rohked tülid ja sellejärgne pikaajaline solvumises, andestamatuses ja leppimatuses vindumine närib suhet kui rooste metalli. Enamasti tunneb inimene suhtes, kus tülitsemine on saanud argipäeva osaks, et kaaslane ei mõista teda, ei reageeri õigeaegselt ja/või soovitult. Niimoodi pole aga pikas plaanis võimalik end tunda hoituna ja turvaliselt.

Minu hea kolleeg pereterapeut Ene Talvist sõnab targalt, et kunagi varem pole elu olnud nii selgelt isikukeskne, soodustades ning julgustades isikliku õnne otsimist ning tähelepanu pööramist oma isiklikule arengule.

Emotsionaalse sideme lõdvenedes hoogustub sageli unistamine sellisest partnerist, kelle kõrval tundub isiklik areng paremini kulgevat. Kohustused ja ühiskondlik norm ei hoia enam paarilisi koos nii tugevalt kui varem. Isikliku õnne otsing on ju praeguse aja inimõigus.

Autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Katrin Saali Sauli raamatust "Kärgpere käsiraamat".

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid