• Emotsionaalse enesevalitsuse ja inimese heaolu oskuslik suurendamine toimib kui esmaabi või ravi, kui inimene on saanud emotsionaalselt raske sõnumi või kogenud vapustavat olukorda.
  • Iga inimene võib anda kaaslasele psühholoogilist esmaabi emotsionaalseks toimetulekuks või talumatult raske olukorra üleelamiseks, kui ta arvestab lihtsaid psühholoogilisi toetustegureid.
  • Inimene suudab parandada oma enesetunnet ja toetada selle saavutamist lähedasel inimesel, kui saab aru, kuidas lõhkuda negatiivsete emotsioonide nõiaring ja taas ise kontrollida oma tundeid, mitte lasta tunnetel ennast juhtida. Eelkõige tuleb ise hinnata olukorra tõsidust ja mõista eesootavaid vaevusi, kui konfliktolukord jätkub. Alati on võimalik peatada raskustunde süvenemine ja lõpetada häiriv olukord. Selles on abiks konfliktidest tuleneva emotsionaalse valu 7-astmeline mõõdik.
  • Platseeboefekt toimib ka emotsionaalse toimetuleku saavutamisel ja isetervendamisel.


Olukord muutub keeruliseks siis, kui niigi on tegemist enda tasakaalu otsimisega ja ootamatult kogeb inimene emotsionaalset raskustunnet sellise tugevusega, et hindab kõik temaga toimuva talumatult raskeks, sageli tunnetades iseennast väljapääsmatusse olukorda sattunult. Tegemist on kas ootamatu traumaatilise teate või olukorraga, või pikalt lahendamata ja aja jooksul kuhjunud emotsionaalse valu plahvatuslikkusega. Iseloomulik on, et senised sekkumisviisid ei ole talumatut raskustunnet kogedes enam piisavad ja mistahes otsustused võivad põhineda üksnes emotsioonidel. Kui ratsionaalsus taandub tunnetetulva ees, võivad ka inimese enda poolt valitud või heakskiidetud lahendustegevused ebaõnnestumise korral viia jõulise süüdistamise või süütundeni või jõuetuseni veel midagi ette võtta, kuigi olukord seda nõuab. Kannatada saab inimese loomuomane soov ise hakkama saada.

Ometi on isetervendamise aluseks kontroll iseenda üle. Isetervendamine on sisult lähedane Maailma Tevishoiuorganisatsiooni terminile "tervise edendamine" (eesti keeles on kasutusel ka mõiste tervisedendus), mida defineeritakse kui protsessi, mis võimaldab inimestel suurendada kontrolli oma tervise üle ning tugevdada seeläbi oma tervist. Selles protsessis on arvestatavaks lüliks oskus mõista võimalusi raskete emotsioonide ohjamisel. Enesetunnet parandavate muutuste eelduseks on toimuva mõistmine ning teadlik tegutsemine olnud elukvaliteedi taastamise, edu korral ka paranemise nimel. Oma roll emotsionaalsete raskustega toimetulekul on kaaslase inimlikul hoolivusel.

Anna psühholoogilist esmaabi, see on jõukohane igale hoolivale inimesele

Psühholoogiline esmaabi tähendab inimese vahetut ja personaalset psühholoogilist toetamist 24 tunni jooksul pärast traumeerivat sündmust, kui see tekitas tugeva emotsionaalse häirituse.

Olukorraga võis kaasneda ka füüsiline vigastus, aga ei pruukinud, kuid vaadeldav on inimese ebatavaline haavatavus. Kriisikäitumise seisukohalt käituvad inimesed psühholoogilise šoki faasis 24 tunni jooksul tinglikult justkui kolme erineva käitumismudeli alusel. Pisut vähem kui kolmandik samasse traumaolukorda sattunud inimesi võtavad sekundite või mõne minuti jooksul vastu adekvaatseid ja emotsioonidest vähe mõjutatud otsuseid. Nende nõrkushetked jäävad hilisemasse etappi, mil otsene oht on möödas ja on piisavalt turvaline (ei ole liigseid silma- ja kõrvapaare) lubada endale emotsionaalset väljaelamist. Kahel kolmandikul sama keerulisse olukorda sattunutel on talumatu raskuse tunnetamisel emotsionaalne häiritus ööpäeva jooksul nii ulatuslik, et ratsionaalsuse asemel on justkui automaatne allumine näivale liidrile, aga ka paanika- ja apaatiakäitumine. Sellisel puhul ei saa inimene ise kontrollida oma valikuid ja hilisema toimetuleku tarvis on väga toetav psühholoogiline esmaabi. Seda ühendab meditsiinilise esmaabiga asjaolu, et mõlema puhul rakendatakse üksnes esmavajalikke tegevusi, ei enamat. Aga ka see, et väga keerukas olukorras ei saa inimene ise endale esmaabi anda, vajalik on teiste sekkumine.

Psühholoogilise esmaabi põhisisu
  • Inimest ei jäeta üksi ja vajadusel aidatakse lähedastega kontakti loomisel. Tõrjuva käitumise korral võimaldatakse omaette olemist ja samas kinnitatakse, et teda üksi ei jäeta.
  • Inimesel lastakse rääkida, ilma et antaks tema käitumisele või sõnadele hinnanguid. Rääkimine võib tähendada ka röökimist, nutmist, paanilist naeru ehk võimalust emotsionaalseks väljaelamiseks.
  • Hoolitsev tähelepanelikkus. Omal kohal on salvrätid, vesi, võimalus teki alla pugeda.
  • Esmaste abivajaduste väljaselgitamine ja vajaliku lisaabi korraldamine või spetsialistide kaasamine.
  • Impulsiivsete ja ainult emotsioonidel põhinevate otsuste hajutamine, kategooriliste sõnumite pidurdamine. Alates teisest ööpäevast pärast emotsionaalset vapustust on inimesel rohkem kontrolli iseenda valikute üle, mil ta saab oma algseid otsuseid teadlikumalt üle hinnata.


Kriisis on esmatähtis inimese füüsiline ellujäämine ja seejärel nn psühholoogiline ellujäämine, milleta ka füüsilise kahjustuseta on varasema elurütmi juurde naasmine oluliselt häiritud või perioodiliselt häireid tekitav. Psühholoogilise esmaabi olemasolu või puudumine mõjutab emotsionaalselt häiritud inimese edasist käitumist (s.h tugeva traumeerituse korral väga loomuliku süütunde või süüdistamise asendumist lahendustele keskendumisega) ja ka seda, kas hiljem on vaja sekkuda aeganõudva raviga ning kui keeruliseks võib kujuneda tee tervenemiseni.

Tuge võivad vajada peale vahetute osaliste ka nende eemalolevad lähedased ja juhtunust teadasaanud näiliselt kõrvalised isikud, kellel vallandus tugev emotsionaalne häiritus (enamasti varasema lõpuni lahendamata isikliku olukorraga seoses)...

Artikkel on täispikkuses avaldatud raamatus "Isetervendamine: kunst ja praktika", mis ilmus mais 2016.

Autor: Tiina Naarits-Linn

Allikas: Remedyway.ee

Loe lisaks ka kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Naatan Haameri raamatut "Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad".

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid