Katkend raamatust "Operaator. Meie mees hollywoodis"

"Kas sa ei arva, et kaamera on liiga madalal?" küsis Donald Sutherland oma tugitoolist minu poole vaadates. "Kas sa ei moonuta mu nägu?"

See oli filmi "Aurora Borealis" esimene võttepäev. Vaatasin läbi kaameraobjektiivi meest, kes oli kunagi Federico Fellini filmis mänginud Casanovat ja kehastanud režissöör Allen Pakula filmis "Klute" John Klute'i. See on üks mu lemmikfilme.

Minu ees istus raske iseloomuga, aga metsikult andekas näitleja. Ja mina sain elu järjekordse õppetunni.

Tõstsin pilgu kaamerasilmalt, naeratasin ja ütlesin Donaldile nagu muuseas, et kaader on hea ja kõik on kombes.

Viga.

Oleksin pidanud tema küsimust võtma vähemalt näiliselt tõsisemalt. Ülejäänud päeva tajusin, kuidas suur näitleja ignoreeris mind ja käitus põlastavalt minu suhtes. Kuna see oli esimene film, kus kasutasin anamorphic objektiive, hakkasin korra isegi kahtlema, et järsku on näitlejal, kes on ligemale sajas filmis näidelnud, õigus.

Hommikul tuli režissööri assistent ja ütles, et Donald tahab minuga oma treileris rääkida. Astusin sisse ja Donald jutustas mulle pika loo, kuidas ta oli kunagi Šotimaal lennujaamas kohanud naist, kes oli talle öelnud, et ta näeb päriselus välja parem kui kinolinal. Donald lisas, et ei taha, et mina tema nägu moonutaks. Aastaid varem oleksin kokku varisenud ja mind oleks ilmselt vallandatud, aga seekord vaatasin Donaldile silma ja ütlesin, et mis me siin räägime, lähme parem laborisse ja vaatame ülesvõetud kaadreid ning siis võime arutada.

Järgmisel hommikul istusin režissöör James Burke'i ja Donaldiga laboris. Ekraanile ilmus kaader vanaisast tugitoolis. Donald vaatas liikuvat pilti väga keskendunult ja pöördus siis meie poole: "Kas minu kõrvakarvad ei peaks olema pikemad?"

Niisiis oli Donald kõigega - peale kõrvast välja ulatuvate karvade pikkuse - väga rahul ning kutsus mind ja Jamesi lõunatama Four Seasonsi hotelli peenesse restorani. Järgnes mõnus ja maitsev lõuna, mida võtsin kui vabandust eelmise päeva eest.

Jutt läks kuidagi minu kahele lemmikoperaatorile. Gordon Willis oli Donaldit filminud "Klute'is", mida ma ise alati enne iga uue filmi võtteperioodi inspiratsiooniks vaatan. Conrad Hall oli teine suur operaator, tema filmidest on ehk tuntuim "American Beauty". Nad mõlemad on mulle suureks eeskujuks olnud. Ja siis ütles Donald Sutherland midagi, mille tõttu mu suitsulõhepliin pidi peaaegu kurku kinni jääma. Ma ei uskunud oma kõrvu! Ta ütles, et on mõlema operaatoriga töötanud ja tema arvates hoolisid nad ainult pildi ilust ja ei mitte millestki muust.

Selliseid operaatoreid, kes ainult filmitava pildi ilule mõtlevad, muidugi on, aga kindlasti mitte need kaks!

Oma mõtteis tulin kahele järeldusele. See oli kas pahatahtlik hoiatus noorele operaatorile, et seekord pääsesid. Või kas näitleja, kes on nii palju filme teinud, tegelikult üldse teab, mida operaator teeb.

Otsustasin, et kui näitleja ei tea midagi minu tööst, siis vähemalt mina peaksin pingutama, et õppida rohkem nende tööd tundma. Pärast filmivõtete lõppemist registreerisin end kolmepäevasele näitlemiskursusele, mis ei olnud mõeldud näitlejatele. Ja õppisingi palju. Näiteks et loominguline protsess on väga sarnane nii näitlejal kui operaatoril, me mõlemad tegeleme konkreetsete asjadega - näitleja konkreetsete tunnete väljendamisega läbi käitumise, mina konkreetse pildiga. Ma arvan, et ka näitlejad võiks minu tööst midagi teada.

TULE KINNO! Hea uudis kõigile filmigurmaanidele. Juba sel reedel ja laupäeval on võimalik näha Alar Kivilo filmi "The broken hearts gallery "mis esilinastub esmakordselt kogu Euroopas PÖFFi raames Solarise Apollo kinos 26.11 kell 19.30 ja Tartus 27.11, kell 18.00 Lõunakeskuse Apollo kinos.