Kokkulepe nägi klatšimise ette. Kui olime lapsed, kuulsime pidevalt, kuidas täiskasvanud üksteist taga rääkisid, avameelselt teiste inimeste kohta oma arvamusi avaldades. Arvamused olid koguni nende kohta, keda isiklikult ei tuntud. Arvamusi mööda anti edasi emotsionaalset mürki ja meile sai selgeks, et selline ongi normaalne viis suhelda.

Inimühiskonnas on tagarääkimine muutunud peamiseks suhtlusviisiks. Sel moel tunneme end üksteisele lähemal, sest mõnus on näha, et kellelgi teisel on veel nii halvad tunded. Üks vanasõna ütleb, et viletsus tahab seltsi ja põrgupiinades inimesed ei taha üksi kannatada. Planeedi unenäo tähtsad osad on hirm ja kannatused, just nende kahe abil surub planeedi unenägu meid maadligi. Kui inimmeelt võrrelda arvutiga, siis on klatš midagi arvutiviiruse sarnast. Arvutiviirus on arvutikeele osa, mis on kirjutatud samas keeles kui teisedki arvutikoodid, kuid pahatahtliku kavatsusega. See kood sisestatakse su arvuti programmi siis, kui seda kõige vähem oodata oskad ja enamasti pole sa sellest teadlik. Kui see kood on su arvuti programmis sees, siis raal ei tööta enam nii nagu peaks või ei tööta üldse, sest paljude vastukäivate teadete tõttu on koodid sassi läinud. Inimlik tagarääkimine töötab samal põhimõttel. Näiteks asud oma uues klassis uue õpetaja käe all tööle ning ootad seda väga. Enne esimest tundi tuleb sulle vastu keegi, kes on sama kursuse läbi teinud ja hakkab sajatama: "Oh, see õpetaja on üks igavene tropp! Ainet ta ei valda ja lisaks on ta veel pervert ka, nii et vaata ette!" Kohemaid võtad vastu selle isiku sõna ja emotsionaalse koodi, mis tal seda öeldes oli, kuid sa ei tea, miks ta sellist juttu sulle rääkis. Vahest oli ta vihane, et ise selles aines hakkama ei saanud, või lajatas sulle hirmudel ja eelarvamustel põhineva oletuse näkku, aga kuna sina oled õppinud infot uskuma nagu laps, siis üks osa sinust usub seda klatši ja nii lähed sa tundi. Õpetaja annab tundi, aga sina tunned, kuidas mürk sinus levib ning sa ei saa aru, et näed õpetajat teda halvustanud isiku silmadega. Siis räägid sama asja ka teistele selles klassis ja nemadki hakkavad toda õpetajat samal moel nägema - kui mölakat ja perverti. Kursus muutub sulle vastumeelseks ja loobud sellest. Süüdistad õpetajat, kuid tegelikult on süüdi klatš.

Sellise segaduse võib tekitada üks väike arvutiviirus. Üks väike valeinfo võib kahjustada inimeste suhteid, muutes iga asjasse puutuva isiku haigeks ja nakkusohtlikuks. Kujutle, et alati, kui kuulad klatši, istutatakse su sisse arvutiviirus, mis iga korraga su mõtlemisvõimet hägustab. Siis kujuta endale ette, kuidas oma ponnistustes vähegi segaduses sotti saada ja mürgist vabaneda lähed ise omakorda taga rääkima ja viirusi teistele levitama. Nüüd kujuta ette, kuidas sama skeemi järgi nakatuvad nagu ahelreaktsioonis maakera kõik elanikud. Tulemusena on maailm täis inimesi, kes saavad infot üksnes teabekanalitest, mis on mürgistest nakkavatest viirustest reostunud.

Veel kord: see mürgine viirus on see, mida tolteegid nimetasid mitote'ks, kaoseks, mis tekib, kui tuhanded erinevad hääled inimese peas korraga eluõigust nõuavad. Kõige hullemad on mustad maagid ehk "arvutihäkkerid", kes meelega viirust levitavad. Meenuta aega, kui sina või mõni su tuttav oli nii vihane kellegi peale, et soovis kättemaksu. Kättemaksuks ütlesid midagi tollele inimesele või kellelegi teisele tema kohta, kavatsusega levitada mürki ja tekitada tolles halba tunnet. Lastena teeme seda üsna mõtlematult, kuid vanemaks saades muutume arvestavamaks oma pingutustes teisi maha teha ja hukutada. Siis valetame endile ja ütleme, et see inimene sai oma pahategude eest karistuse.

Kui näeme maailma arvutiviiruse kaudu, on lihtne õigustada julmimatki käitumist. Mida me ei näe, on see, et sõnade kuritarvitamine viib meid veel sügavamale põrgusse. Oleme aastaid võtnud vastu teiste keelepeksu ja teiste inimeste sajatusi, kuid ka oma sõnakasutuse maagiat iseendaga suheldes. Räägime iseendaga pidevalt ja enamasti ütleme selliseid asju: "Oh, ma näen jube paks välja, olen nii kole. Hakkan vanaks jääma, mu juuksed kaovad. Olen rumal, ma ei saa kunagi millestki aru. Ma pole kunagi küllalt hea ega saa kunagi täiuslikuks."

Kas näed, kuidas me sõna iseendi vastu kasutame? Meil tuleb hakata mõistma, mis on sõna ja mida sõna teeb. Kui mõistad esimest kokkulepet - ole oma sõnades laitmatu - hakkad nägema kõiki muutusi, mis su elus võivad toimuda. Esmalt muutused selles, kuidas sa iseendaga ümber käid, hiljem selles, mis puudutab teisi inimesi, eriti neid, keda kõige rohkem armastad.

Tuleta meelde, kui palju oled taga rääkinud armastatud inimest selleks, et saada teistelt oma seisukohale toetust. Kui palju kordi oled haaranud teiste tähele panu ja levitanud mürki oma armsa kohta, et oma õigust rõhutada? Su arvamus pole muud kui sinu vaatenurk. See ei tarvitse olla õige. Su arvamus põhineb su uskumustel, su egol ja su enda unenäol. Me tekitame mürgi ja levitame seda siis teistele, et tunda, kui õige on meie vaatenurk.

Kui võtame omaks esimese kokkuleppe ja hakkame sõnadega laitmatult ümber käima, puhastume lõpuks igasugusest emotsionaalsest mürgist ning samal moel puhastub meie suhtlemine isiklikul tasandil, kaasa arvatud koera või kassiga.

Laitmatus sõnades annab sulle ka immuunsuse ükskõik kelle negatiivse sõnumise eest. Saad vaid negatiivse mõtte, kui su meel on sellele mõttele vastu võtliku pinnas. Kui muutud oma sõnakasutuses laitmatuks, pole su meel enam musta maagia sõnade jaoks viljakas maa. Selle asemel oled viljakas pinnas armastuse sõnadele.

Sõna laitmatust saad mõõta enese armastamise tasandi järgi. See, kui palju ennast armastad ja mida enda vastu tunned, on proportsioonis su sõna kvaliteedi ja puhtusega. Kui oled oma sõnades laitmatu, tunned end hästi, oled õnnelik ja rahulik.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Don Miguel Ruizi raamatust "Neli kokkulepet. Tolteegi tarkuseraamat".