Katkend Urmas Purde raamatust "Vaba langemine"

Uskusin, ja usun tänapäevani, et on võimalik teadlikult mõelda viisil, mille tagajärjel hakkavad sinuga väga konkreetsed asjad juhtuma. Müügimehed teevad seda kogu aeg. Olin sellega tööalaselt edu saavutanud ja hakkasin seda katsetama ka oma argielus.

Esimest korda tegin seda siis, kui olin jõudnud isa korteri ukse taha ja avastasin, et võtmed on kadunud. Katsusin kõik taskud läbi, olin väga põhjalik, kuid mida polnud, olid võtmed. Maad kattis paks lumi ja ma teadsin, et kui peaks olema juhtunud see, et olen nad taskust välja tõmmanud, oli nende leidmiseks täpselt null lootust. Ja nii tegin taotluse, et võtmed end ilmutaks. Uksele lähemale jõudes märkasin käsitsi kirjutatud paberilipakat "Leitud võtmed. Küsi korterist Karu 14-30". Koputasin naabri uksele ja sain oma võtmed kätte.

Kah mul asi, mõtled sina. Meie kõigiga on selliseid asju juhtunud. Ma ka mõtlesin nii. Seepärast suurendasin panuseid. Otsustasin manifesteerida raha.

Selleks, et sellesse ise uskuma hakata, oli mul vaja manifesteerida mainimisväärne summa. Alguses mõtlesin, et prooviks näiteks 10 000 krooniga, mis oli umbes 700 dollarit. Aga sellise summa saamine võib ka juhtuda igaühega - sõber maksab vana võla või sa võidad kraabitava loteriiga. Seepärast seadsin sihi 100 000 krooni juurde, mis tegi kena ümmarguse summa 7000 dollarit. Ja seda lisatingimusega, et see peab tulema mitte mingi tegevuse või teenuste osutamise tagajärjel, vaid lihtsalt niisama, ilma et ma lillegi liigutama peaks. Järgmisel päeval helistas Peep ja ütles, et Vain & Partnerid tahaks natuke kasumit jagada, sest möödunud aasta oli olnud hea aasta. Kui palju? Täpselt 100 000 krooni.

Kuna raha manifesteerimine tundus käpas olevat, otsustasin katsetada midagi veel keerulisemat. Et mis oleks, kui manifesteeriks kohtumise tütarlapsega? Liiga lihtne, mõtlesin. Äkki mõne tuntud tütarlapsega? Aga miks tuntud? Ja nii ma otsustasin manifesteerida kohtumise kellegagi, keda mina juba tundsin.

Oli keegi, keda olin aasta eest ühel koolitusel näinud. Mõtlesin, et tore oleks temaga taas kohtuda. Et ehk on seal midagi enamat peidus. Esitasin teadliku ja suunatud soovi temaga uuesti kokku saada ning kahe nädala pärast ristusid meie teed BonBoni WC järjekorras.

"Oota siin," ütlesin. "Ära liigu sellest punktist sammukestki kaugemale. Ma tahan sinuga rääkida." Tualetist väljudes kutsusin ta tantsima.

Ja niimoodi seal stroboskoopide all tantsides teadsin kohe, et me abiellume ja meil saab olema kaks last. Me lobisesime ja tantsisime, kuni ööklubi uksed sulges, ning seejärel läksime mu venna korterisse, kus me tantsisime edasi köögilaua peal. Hommikul andsin talle headööd-suudluse ja kutsusin järgmisel päeval lõunale.

Ainus jama oli üks kasvaja, mis asus mu ajus vestibulokohleaarnärvil - see polnud pahaloomuline, kuid asus peamiselt sisekõrva ja aju ühendaval kohal. Pidin sellest Helenile rääkima enne, kui asjad tõsiseks lähevad.

Võib-olla ei kõlagi see enam nii üllatavalt, aga ma usun, et ma ise manifesteerisin endale ka kasvaja.

Rasked haigused olid alati minu spetsialiteediks olnud. Ehk seetõttu, et haigused sobitusid kenasti minu uskumusse, et elu on täis katsumusi. Minu jaoks olid rasked haigused midagi, mida oli võimalik kontrollida ja ravida.

Mul endal polnud kunagi kasvajaid olnud, kuid olin nende kohta juba aastaid lugenud. Haiguste hobihuvilisena olin haigused oma mõttes selle järgi ära jaganud, et millistega neist olin nõus jõudu katsuma, kellega nõus rinda pistma. Lihasdüstroofia asus nimekirjas väga madalal. Ka eesnäärmevähk oli nimekirja allotsas. Kuid ajukasvaja - vot sellega ma saaks hakkama! Sel hetkel paningi mõtte selleks valmisolekust idanema. Lugesin isegi raamatuid, kuidas seda ravida.

Kõige paremini mäletan raamatut "We Want to Live", mille autor Aajonus Vonderplanitz (sündinud John Richard Swigart) usub, et söömisharjumusi muutes on võimalik seljatada ka kõige raskemaid haigusi. Vonderplanitzi väidetav tervenemine ravimatust vähktõvest porgandi toormahla ja töötlemata piimatoodete abil, kui ta oli vaid 22-aastane, liigutas mind. Peaks mina kunagi raskelt haigestuma, mõtlesin endamisi, siis just nii kavatsen ka mina haigusega võidelda. Nii et kui ma ise endale kasvaja sain, ei lasknud ma end sellest üldse häirida. Kuid polnud teada, kuidas Helen reageerida võib. Minul olid asjad selgeks mõeldud, aga mida võis Helen arvata abielust mehega, kellel on ajus kasvaja?

Kuid kui ma kõik talle ette ladusin, ei liigutanud ta kulmugi. Sellest hetkest olime lahutamatud.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Urmas Purde raamatust "Vaba langemine. Pisisulist ükssarvikuks".

Tundes Urmast ligi 20 aastat, võtsin ma selle teose kätte neutraalse tundega. Sõbra raamat tasub ikka läbi lugeda. Juba esimestel lehekülgedel sain šoki. Ma ei ole kunagi midagi nii ehedat lugenud, kui, siis ehk ainult Tolstoi "Pihtimustes". Selline ausus. Ilmselt tekib võime end nii väljendada peale lähedast kokkupuudet surmaga. Ka Dostojevski teoste sügavusele olevat kaasa aidanud see, et ta mahalaskmisel ellu jäeti. Ma ei suutnud seda raamatut enne käest panna, kui olin jõudnud viimase lehekülje viimase reani. Raamat haaras mind samamoodi nagu lapsepõlves loetud seiklusjutud, kuid nüüd oli kõik päris.

Aitäh, Urmas, et Sa selle kõik kirja panid.
- Alar Tamming
***

Edukus äris ei tähenda edu isiklikus elus. Miks? Loe ja mõtle ...
- Rain Lõhmus

***

Euroopas on sündinud tänaseks 70 ükssarvikut, ja Eestis 7.
Iga sellise miljardifirma sätendava edu taga on sadu lugusid maailmas ringitormamisest, sassis suhetest ja otsas rahast. Ja kindlasti kümneid lugusid, kus oma varjatud roll on ayahuasca'l, politseil, surnukuuril, notaril, kanepil või kasvajatel. Aga on ainult üks Urmas, kes kõik selle kaadritaguse Sulle ausalt ja elegantselt ära räägib. Ta kirjutab nii hästi, et Sa ei usuks iial, et ta on pidanud elus viis korda rääkima õppima.
- Sten Tamkivi