Inna, mis sind ajendas seda raamatut kokku panema?

Mulle on alati meeldinud kuulata inimeste isiklikke lugusid. Kunagi ütlesin naljaga pooleks, et ma kogun inimeste elusid. Haiglatöö on andnud mulle tänaseks päevaks suurepärase võimaluse seda teha läbi mulle räägitavate lugude. Oma patsientide, nende lähedaste ja kolleegide väljaöeldud mõtete ülestähendamist alustasin umbes kaks aastat pärast Hiiule tööle asumist, sest mõned neist olid minu jaoks nii elutargad, et väärisid teistega jagamist. See väike kinkeraamat on kirjutanud ennast "sahtlisse" pea kaheksa aastat. Kui tsitaate kogunes juba kümmekond, siis lootsin, et "ühel heal päeval" saavad minu kogutud mõtted raamatuks. See hea päev saabus.

Kas sa mäletad päeva või inimest, kelle mõttetera pani sind üles kirjutama oma patsientide ja kolleegide mõtteid?

Esimene üleskirjutatud tsitaat oli "Tark ei torma, loll ei peatu" 2. veebruari hommikuselt arstide koosolekult. Aasta oli siis 2014. Olin selleks ajaks töötanud Hiiul juba kaks aastat. Mingi aeg kahetsesin, et ma varem sellise idee peale ei tulnud. Ju siis polnud õige aeg.

Kaua sul oli võimalus raamatu illustraatorit Katrit tundma õppida? Milline mälestus sul temast jääb?

Meie tutvus Katriga sai alguse 2021. aasta septembri keskpaigast, kui ta tuli Hiiu haiglasse keemiaravijärgsele kosumisele. Meie haiglasõprus sai kesta poole oktoobrini. Sellesse ühte kuusse mahtusid vestlused elust ja unistustest, millest mõned ei täitunud. Inimestest, kes olid ja on talle olulised. Loomulikult kunstist ja fotograafiast, mis olid Katri peamised hobid. Kui tutvusin tema Facebooki kontol presenteeritud loominguga, mõtlesin, et need sõnatud värvilised lood kuuluvad raamatusse. Kuid mitte lihtsasse raamatusse. Katri oli öelnud, et tema üheks elu unistuseks on olnud illustreerida raamat. Tema habrast ja õrna loomingut vaadates teadsin, et mul on talle anda raamat. Sellest sündis meie ühine looming sõnas ja pildis, mis muudab nii mõnegi inimese elu elamisväärsemaks.

Ma jään Katrit mäletama inimesena, kes püüdis olla paindlik ja helde nii naise kui kunstnikuna. Mäletan teada väärikana minemas vastu oma elu viimasele peatükile. Mäletan teda kui sõpra, kellega koos veedetud aeg oli küll lühike, kuid tähendusrikas.

Keda see raamat võiks kõnetada?

See on raamat neile, kes naudivad nii visuaalset kui ka sõnalist minimalistlikku kunsti. Kuid eelkõige on see pühendatud meile, elavatele meeldetuletuseks, et elu ei kesta igavesti. Elus on palju sellist, mille eest iga päev tänulik olla. Kui lugeja leiab sellest raamatust kas või üheainsa mõtte või pintslitõmbe, mis teda selles vallas kõnetab, siis on selles peituv sõnum tema südamesse kohale jõudnud.