Katkend Urmas Purde raamatust "Vaba langemine",

Meie jaoks oli see olnud ideaalne kodu. Olime alati unistanud maal elamisest ja siis kuidagi äkki leidsimegi selle maja. Meri oli kaheminutise jalutuskäigu kaugusel ja me käisime seal lastega kive vette loopimas ja kaugusesse vahtimas. Tallinna kontorisse tööle jõudmiseks kulus veidi rohkem kui tunnike ja see tee tuli mul ette võtta mõned korrad nädalas. Ja kõige parem selle kõige juures oli veel see, et me ei pidanud renti maksma, lihtsalt maja kohendama ja elamiskõlbulikumaks tegema. Pluss, see oli ideaalne keskkond esimesest ajuoperatsioonist toibumiseks. Operatsioonist, mille käigus oli eemaldatud osa kasvajast, mis oli aastaid mu peas elutsenud.

Kuid kohe-kohe olin Heleni jaoks seda idülli purustamas, sest elu tegi jõuliselt korrektiive. Põhimõtteliselt olime pankroti äärel.

Pipedrive - idufirma, mille me koos sõber Timo Reinu ja veel kolme kutiga asutasime - lõi laineid, kuid raha sisse ei toonud. Mõnesajast maksvast kliendist oli saanud mõni tuhat ja me olime suutnud n-ö FFF-meetodil kaasata kakssada tuhat dollarit. Kui olime Timoga San Franciscos AngelPadi kiirendiprogrammi läbi teinud, nõustus üks maailma suurimaid internetifirmasid meisse investeerima tingimusel, et kolime Californiasse. "Te peate kolima sinna, kus on raha," ütlesid nad. Ja Eesti, noh, kuidas seda nüüd öeldagi: kui on olemas üks koht, kus raha ei ole, on see meie väike maaeluromantikast pungil 1,3 miljoni elanikuga riigike.

"Me peame lõpetama asjade ostmise," teatasin rahulikult abikaasale tassi kohvi valades.

"Kas sulle ei meeldi minu ostetud küünlad?" küsis üle laua Helen oma kundalini joogide turbani alt mulle sügavas rahus silma vaadates. Ta ei mõnitanud mind, vähemalt mitte teadlikult. Ta püüded kodu hubasemaks muuta olid siirad. Tal oli alati hea maitse olnud ja kogu ilu, mis meid ümbritses, oli tema looming.

"Järgmise nädala lõpuks oleme kaks tuhat eurot võlgu," vastasin emotsioonitult. Tegemist polnud maksega mõnele ebaisikulisele suurfirmale, millega oleks võinud hilineda. Jutt käis naabritest, kes olid korstna ära remontinud ja meile talvepuid müünud. Selline see elu maal on. Sa toetud naabritele. Ja kui maksetähtaeg on käes, tuleb võlg ära maksta.

Helen ajas end sirgu ja vaatas laste poole. "Urmas. Ära muretse. Ma ju annan ka oma osa."

Mis oli tõsi. Kuid tema panus, mis tuli lähikonnas antavatest joogatundidest, polnud suurem kui võib-olla kuussada eurot kuus. Kuna mu nägu oli operatsioonijärgselt endiselt pooleldi halvatud, ei saanud ma enam oma senist müügimeeste koolitamise tööd teha. Polnud kindel, kas ja millal ma selle juurde kunagi üldse veel tagasi pöörduda saan, mis tähendas, et kogu mu energia oli suunatud Pipedrive'i, sest seal ei pidanud ma laval esinema.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Urmas Purde raamatust "Vaba langemine. Pisisulist ükssarvikuks".

Tundes Urmast ligi 20 aastat, võtsin ma selle teose kätte neutraalse tundega. Sõbra raamat tasub ikka läbi lugeda. Juba esimestel lehekülgedel sain šoki. Ma ei ole kunagi midagi nii ehedat lugenud, kui, siis ehk ainult Tolstoi "Pihtimustes". Selline ausus. Ilmselt tekib võime end nii väljendada peale lähedast kokkupuudet surmaga. Ka Dostojevski teoste sügavusele olevat kaasa aidanud see, et ta mahalaskmisel ellu jäeti. Ma ei suutnud seda raamatut enne käest panna, kui olin jõudnud viimase lehekülje viimase reani. Raamat haaras mind samamoodi nagu lapsepõlves loetud seiklusjutud, kuid nüüd oli kõik päris.

Aitäh, Urmas, et Sa selle kõik kirja panid.
- Alar Tamming
***

Edukus äris ei tähenda edu isiklikus elus. Miks? Loe ja mõtle ...
- Rain Lõhmus

***

Euroopas on sündinud tänaseks 70 ükssarvikut, ja Eestis 7.
Iga sellise miljardifirma sätendava edu taga on sadu lugusid maailmas ringitormamisest, sassis suhetest ja otsas rahast. Ja kindlasti kümneid lugusid, kus oma varjatud roll on ayahuasca'l, politseil, surnukuuril, notaril, kanepil või kasvajatel. Aga on ainult üks Urmas, kes kõik selle kaadritaguse Sulle ausalt ja elegantselt ära räägib. Ta kirjutab nii hästi, et Sa ei usuks iial, et ta on pidanud elus viis korda rääkima õppima.
- Sten Tamkivi