Protesti väljendava küsimise puhul kaasneb "miksiga" kas eneseõigustus või hoopis süüdistus enda ja tihti ka kellegi teise aadressil. Õigustuse korral nähakse käesolevat ülekohtu ja ebaõiglusena. Tuuakse enesekohaseid ebaõiglust kinnitavaid väiteid: "Ma olen olnud aus ja hea inimene, miks ma siis pean nii kannatama? // Ma olen elanud tervislikku ja karsket elu ja miks nüüd siis selline haigus? // Miks teised, kes lastest ei hooli, saavad lapsi ja mina, kes oskan lapsi armastada, neid ei saa? // Ta oli nii elurõõmus ja hea inimene, miks just tema pidi surema?" Kui küsimusega "miks?" kaasneb süüdistus, siis kaasneb sellega ideaali ja tegelikkuse võrdlemine ja küsimused, et miks ma ei osanud seda ette näha, miks keegi nii hoolimatu on jms.

Nagu eespool öeldud, võib kaasneda küsimusega "miks?" ka soov aru saada, miks asjad nii läksid, mis seda põhjustas ja miks ei saanud seda ära hoida. Ükskõik millisel põhjusel ja moel miks-küsimust esitatakse, aitab see toimunut kirjeldada ja mõista. Vajame neid mõlemaid, et liikuda kriisiprotsessis edasi.

Päris tihti olen kuulnud kõrvalolijatelt kriitikat protestiva miks-küsimuse suhtes. Kui sellega käib kaasas kellegi süüdistamine, leidub ikka neid, kes hakkavad omalt poolt vastu süüdistama või vale mõtlemise eest hurjutama. Kriisi algusfaasis ei ole inimene kindlasti võimeline selliseks analüüsiks, et selgust saada, kas süüdistus on objektiivne või mitte. Kriisis olev inimene ei tegele objektiivsuse küsimusega, vaid püüab oma olukorda kaardistada ja reageerib oma valule emotsionaalselt, mille juurde võivad kuuluda ka süüdistused.

Ükskõik kuidas inimene oma kriisiolukorras miks-küsimust esitab, ei peaks sellele vastanduma. Pigem on hea see lihtsalt ära kuulata ilma oma hinnangut andmata ja kommenteerimata. Kui midagi vastata, siis kõige enam vaid empaatilise peegeldusega, mis väljendab sinu mõistmist tema otsingute või tunnete suhtes: "Sa püüad mõista, miks see sinuga juhtus ja see tundub sulle ülekohtune. Sa tunned, et see on andestamatu, kui õnnetus võis juhtuda kellegi hoolimatuse tõttu." Sageli rahustab ärritunud küsija maha juba see, et keegi kuulab ja suudab peegeldada tema sisemaailma. Ühtlasi toob selline rahunemine talle võimaluse mõtelda oma väidete üle. Olen mõnigi kord märganud, et peale minupoolset peegeldust hakkab inimene oma väiteid pehmendavalt korrigeerima. Talle endalegi võib hakata tunduma oma radikaalsus liialdusena.

Igal juhul vajavad inimese kriisi algusega kaasnenud küsimused ruumi ehk et võimalust nende üle mõtiskleda ja neid välja ütelda, ilma et ta peaks tundma end selle juures kuidagi veelgi ebaturvalisemalt.

Kui läbi miks-küsimuse on olemas kirjeldus ja esmane mõistmine, siis saame hakata küsima järgmist küsimust "kuidas?". Kui me oleme oma olukorra endale pisutki selgemaks teinud, siis saame hakata vaatama edasiliikumise võimalusi. Kuidas-küsimus või ka lihtsalt võimalusi uuriv vaateviis aitab meil aru saada, mida me saame selle muutunud olukorraga peale hakata. Küsides "kuidas?", kogume me kokku erinevad variandid, mis muutunud maailmas elu jätkamist võimaldavad. Nii uurides saame aru, mis on meil veel alles ja mis on kasutatav või millest on abi ja mis täna veel toimib.

Kuidas-küsimus on tähtis, kuna see viib meid edasi, kriisist väljapääsu suunas. Siiski ei saa me hakata kuidas-küsimusi esitama kohe algusjärgus. Ei saa uurida lahendusi, kui pole veel selgeks saanud, mida lahendada tuleb. Sellepärast tuleb paratamatult käia läbi valus muutuse uurimise protsess, õppida oma olukorda tundma, et me saaksime hakata edasiviivalt vastama oma kuidas-küsimustele. Sellel teel võib olla kõrvalolijatest palju abi. Kui keegi on kõrval ja kuulab ära kõik kriisis olija "miksid" ning nendega kaasuvad reaktsioonid, siis saab ta julgustada teda oma muutuste maailma detailsemalt uurima. Seejärel on kõrvalolijal ka lihtsam kriisis olijat suunata küsimustega, mis aitavad avastada, kuidas on edasiliikumine võimalik.

Kui oleme saanud selgeks, kuidas kaotusi ja muutusi arvestades edasi elada, siis tuleb nii-öelda kriisi väärtuse kättesaamiseks esitada ka kolmas küsimus "milleks?". See küsimus ei ole enam "miksilikult" olukorda tundma õppiv või "kuidaslikult" lahendusi otsiv, vaid pigem filosoofiline ja eksistentsiaalne, mis aitab vaadelda elu laiemalt, püüdes mõista ja mõtestada toimunut läbi väärtuspõhiste üldistuste. Milleks-küsimuse abil püüame kriisikogemust paigutada oma elukäsitlusse ja väärtussüsteemi. Me sobitame läbitud elusündmuseid kokku oma arusaamadega kaotuse, õige ja vale, õigluse, inimlike piiride ja nende taga oleva ning palju muuga.

Kui kuidas-küsimusega integreerisime oma kaotuskogemust oma muutunud elureaalsusesse ja kujundasime uued praktilised elujuhised, siis milleks-küsimuse abil kujundame ümber oma sügavamaid elu aluseid, mõtlemisloogikaid, hoiakuid - kõiki asju, mille abil oma elu endale seletame ja seeditavaks muudame.

Milleks-küsimus aitab meil end oma eluga lepitada. Läbitud kriis muutub meie elu loomulikuks ja väärtuslikuks osaks, kui leiame vastused, mis aitavad paigutada kriisikogemuse kokku laiema tähendusväljaga. Viimane eeldab muidugi, et oleme oma elu laiema mõtestamisega tegelenud, oleme kokku puutunud inimelu seletavate mõtete ja lugudega. Kui me ka varem pole seda teinud, siis kriisis olles on täielikuks paranemiseks selline eksistentsiaalne elu uurimine vältimatu. Sügavam aktsepteerimine ja rahutegemine sünnib läbi tervikliku loogika leidmise, mida annab oma kogemuste sidumine oma eluga ja elu üldisemalt seletava suure looga, mis annab kõigele meie elus tähenduse ja mõtte.

Ka milleks-küsimuse otsingutes saab olla abi kõrvalolijatest. Keegi teine näeb asju teise nurga alt ja võib märgata, mida me ise ei avasta. Seepärast oskab ta esitada avardavaid küsimusi ja juhtida tähelepanu detailidele, mis meie endi silmale on jäänud märkamatuks. Pealegi vajavad filosoofilised arutelud just eriliselt, et neid sõnadesse pannakse. Sääraste mõtete konstruktsioonid on tihti sedavõrd keerukad, et ilma välja rääkimata või kirjutamata eksime neis ära ja satume ummikusse. Nende keerukate mõtteprotsesside klaarumiseks on dialoog nutika partneriga hindamatu väärtusega.

Milleks-küsimustele ammendavate vastuste leidmine aitab võtta kasutusele kriisikogemuse väärtusliku poole, kogu tarkuse varasalve, mida siit on olnud võimalik õppida. Loomulikult ei päädi selline elu uurimine esimeste vastustega. Igast kriisist saame kaasa kogu elu kestvaks harutamiseks ainest, mille avastamise juurde saab ikka ja jälle naasta, et sellest taas uus kiht avada.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Naatan Haameri raamatust "Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad".

Naatan Haamer on hingehoidja, pereterapeut, superviisor, leina- ja kriisinõustaja ning koolitaja ja õppejõud, kes on 30 aastat olnud abivajajatele - väikelastest eakateni - toeks nende elukriisides. Hingehoidlikku tööd alustas ta Viljandi noortevanglas 1990. aastal, 1995. aastast töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis. Alates parvlaeva Estonia katastroofist on Naatan pühendunud ka kriisiabitööle. Laste ja Noorte Kriisiprogrammi liikmena on ta paar aastakümmet kuulunud laste leinatoetuslaagreid korraldavasse meeskonda ning toetanud lapsi ja noori pärast nende valusaid kaotusi nii koolides kui ka lasteaedades

"Raamat avab kriisi ja leina teemasid üsna omanäolisel moel. Autori ainulaadne lähenemine täiendab värskendavalt kriisipsühholoogia tuntud arusaamu. Lisaks muudab raamatu omalaadseks poeetiline stiil, mis annab keeruliste teemade arutlusele kergust ja selgust. Naatani sõnade tagant kumab läbi mõistja, lohutaja, lootuse ja tähenduse andja, jutuvestja, fotograaf ja luuletaja. "
Maire Riis Laste ja Noorte Kriisiprogrammi juht, traumaterapeut

Raamat sobib teejuhiks neile, kes otsivad kriisis olles julgustust ja väljapääsu, kuid pakub inspiratsiooni ja mõtteainet ka neile, kes on võtnud endale abistaja ja toetaja rolli.

Suure elu- ja töökogemusega kriisipsühholoog Naatan Haamer jagab rohkelt nõuandeid, kuidas elukriisidest läbi tulla ning keerulisel ajal üksteisele toeks olla.