Oo, vanaemad üle ilma, teadmanaised, targad!

Ma kutsun teid, sest mu maa on hädas. Must pilv on laotunud me maa peale, kus kurjus on pimestanud südamed. Vend ei tunne venda ja isa poega. Taparelvadeks tahutud teravad keeled on valmis salvama, tummisemadki relvad on valmis pandud.

Ma palun, saatke tervendust ja tarkust me hingedele, mis nii hirmul ja katki. Saatke meelerahu ja taskaalu. Saatke kaastunnet ja mõistmist. Saatke silmade avamist, et vend ei läheks venna vastu ja isa poja vastu.

Aidake meil mõista, et oleme üks, salvates teist või tappes vaenlast oleme me saatnud teele mürginoole oma südame poole.

Oo, vanaemad üle ilma, teadmanaised, targad! Äratage naiste südameid, aidake meil hoida ilma. Sest nii hädas pole me veel olnud ja must pilv on liig suur.

Oo, vanaemad üle ilma, teadmanaised, targad! Esimest korda on mul päriselt hirm ja ma tean, et ma pole üksi. Kuid ma tean, et kui täna, siin ja praegu kõik naised avaksid oma südamed, kutsuksid tagasi kogu kurjuse, palvetaksid harmoonia ja silmade avamise eest, saaks üksteise vastu plahvatanud kurjus seljatatud ja tasakaal saabuks meie ilma.

Oo, vanaemad üle ilma, teadmanaised, targad! Andke jõudu, andke tarkust. Nüüd on teid väga vaja, sest me ise ei tea ega oska. Ja vend on juba läinud venna vastu ja isa poja vastu. Aeg on otsa saamas.Oo, vanaemad üle ilma, teadmanaised, targad! Aitäh, et võtate meid hoida.

Usaldan. Palvetan. Loodan.

Autor: Kaia-Kaire Hunt