Eesti kirjandusklassika "tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus" on ilmselt üks enim tsiteeritud väljendeid läbi aegade. Kuna Tammsaare kirjeldas kümnel erineval moel just füüsilise töö tegemise raskust, lausa selle all ägamist, siis on tekkinud seos armastuse ja vaevarikka töö vahel. Et armastuse ära teenimiseks tuleks justkui rasket tööd teha ja vaeva näha. See on üks põnevamaid käibefraase, sest minu arvates on tegelikkus täpselt vastupidi. Kõik, mida sa tegema pead, on iseennast armastama, seda armastuse tunnet enda sees hoidma ja teistega jagama, suhtlema armastuse tundega lähedastega, tegema igapäevaseid tegevusi armastavas tundes. Sest kui sinu tegudes on armastus, siis võib vaeva nägemise asemel hoopis naudingud ja kerguse valida. Ja seda saab laiendada ükskõik millisele tegevusele - kasvõi hommikusele rutiinsele hambapesule (sest sa valid, kas see on tüütu tegevus või oma keha eest armastavalt hoolitsemine), torisevale naabrimehele tere öeldes (lohutuseks: sa veedad temaga hetke, aga tema peab iseendaga olema terve elu), tööülesandeid tehes, mis meid mugavustsoonist välja juhatavad (arengut ja elukirge kogeme üksnes mugavustsoonist väljas).

Kui sa tõesti usud, et kannatamine on sinu jaoks, siis palun väga, kasuta võimalikult palju vanasõna: "kes kannatab, see kaua elab!" Mäletan, kuidas juba teismelisena tundsin selle ütluse osas suurt trotsi, et mis mõttes peab kannatama, kes seda minu eest otsustas? Minu arvates oli ikka nii, et kes kannatab, see elab kannatades ja kes valib kannatamise, see jääbki kannatama. Ma usun, et kannatused on vajalik osa meie arenguteest ja tänu kannatustele oskame sageli hinnata rõõmu, õnnestumisi ja kergust, mida kogeme. Aga mis siis, kui vaadata oma kannatusi kiretult, nendega mitte emotsionaalselt samastudes - kannatused on teekonna osa, suurepärased õppetunnid, tänu millele me saame kasvada paremaks versiooniks iseendast. Kannatus muutub kohe, kui muudad seda, millise tähenduse sa sellele annad.

"Pill tuleb pika ilu peale" - ka seda ütlust kuulsin oma lapsepõlves palju, sest liiga palju naerda ja rõõmustada polnud tavaks, kohati peeti seda isegi ebaviisakaks. Aga mida hing ihkab? Mulle tundub, et hingel on suures plaanis soov hõisata ja heliseda - siis kogeme õndsust ja õnnetunnet. Seda tuleb endale lihtsalt lubada! Nii et olgu siis ilu võimalikult pikk ja tulgu pika ilu peale võimalikult palju pille - vilepille, parmupille, suupille, torupille jne. Muutes vaatenurka, muudad oma elu!

"Parem karta, kui kahetseda" - selle vanasõna puhul tuleb kindlasti lähtuda mõõdukusest, sest mingis osas alalhoidu võib olla ellujäämiseks vajalik. Siiski on mul tunnetus, et see on laialt levinud elustandard ning sellesse uskudes jäetakse paljud asjad tegemata, paljud otsused otsustamata, paljud võimalused kasutamata. Aga mis siis, kui pöörata see uskumus ümber nii, et kahetsema ei peaks ühtegi asja, mis tehtud, vaid ainult seda, mis tegemata? Mulle tundub, et niipidi sõnastuses on elurõõm, elujaatus ja usalduses erinevate kogemuste vastu võtmine. Milleks ette karta, kui tulevik saabub üks päev korraga? Tasub olla siin ja praegu ja valida kogemiseks just seda, mida arvad, end väärivat!

"Valik on sinu" - me teeme igal hetkel valikuid. Mustvalgelt vaadates valime musta või valge, positiivse või negatiivse ja valime luua tähenduse ükskõik millisele olukorrale alati ikka ise. Kui sinu suhtumisest sõltub alati see, millist elu sa elad, siis mille sa valid? Olla õnnelik või õnnetu, rahul või rahulolematu, teadlikult või automaatselt tegutsev? Jah, valik on alati sinu!

Arendavaid ja südamega tehtud valikuid!

Autor: Siret Raid

Allikas: Holistika.ee