Ootus

Sel aastal ootasin ma sügist tegelikult juba juulis. See lõppematu palavus! Ei oska ma niisugust leitsakut nautida. Mõnda aega ma pingutan palehigis - sest mis sa ikka ilma kallal vingud! -, aga siis löön käega ja ikkagi vingun, sest hingata pole midagi ja parmud haukavad mu kintsust suuri tükke. Kuni ühel hetkel tunnen ära, et sügis on teel. Ei teagi, mis täpselt muutusest aimu annab, igatahes juhtub see palju varem, kui sügisene pööripäev kätte jõuab tulla. Tirtsude ja ritsikate siristamine soojadel augustiöödel, sääskede kadumine, aina varasem õhtuhämarus, tähti täis öötaevas, hommikujahedus enne kui päike suudab päeva soojaks kütta, kõdunemise magus lõhn metsas...

Üleminek

Ma ei võta pööripäevi väga tõsiselt, aga küllap neis midagi maagilist ikkagi on. "Nüüd see juhtub" käib mul peast läbi, kui meedias pööripäeva mainitakse. Miski lõpeb ja kaob igavikku, mingi uus asi saab alguse. Elus on taolisi üleminekuid ju palju: kooli lõpetamine, abiellumine, lapse saamine, koduvahetus, töökoha vahetus, sünnipäev, aga üleminek ei pruugi tähendada mingit konkreetset sündmust, see võib olla ka lihtsalt psüühiline seisund, sisemine ümberorienteerumine. Hetkeks oleme kahe vahel, seisame justkui limbos ja tajume endas segadust, ebakindlust, kaotustunnet, vahel ka eneses ja oma valikutes kahtlemist. On vaja enese taasmääratlemist, keskme uuesti paika sättimist. Loodus pöördub sügisel sissepoole, oleks hea, kui sama teeks ka inimene - võtaks endale aega, paneks tähele muutusi enda ümber ja uuriks nende mõju meeleolule ja miks mitte ka tervisele. Lugesin hiljuti Sheryl Pauli raamatust "Ärevuse tarkus", et taolised üleminekud (olgu siis konkreetsed sündmused või vaid sisemised häälestumised) kisuvad lahti hingehaavad ja lasevad üles tulla vanadel valusatel mälestustel. Miks muidu on hilissügiseti nii palju depressiooni? Küsin endalt, kas olen kuhugi takerdunud, millel peaksin laskma minna ja mida uut oma ellu vajan. Ei tohi unustada, et iga üleminek on täis ka uusi võimalusi.

Lõpetamine

Mulle meeldib igat sorti kokkuvõtete tegemine. See annab mu korralikule loomusele võimaluse asjad korda seada ja joon alla tõmmata. Näiteks meeldib mulle reisilt või maakodust naastes kohe kotid lahti pakkida ja riided kappi või pesumasinasse panna. Ma tean inimesi, kel veel nädalaid pärast reisi rõivavirnad toanurgas kõrguvad. Musta pesuga sahmimine on tüütu, ütlevad nad. Minu jaoks on see kui rituaal, mis aitab mul ühest keskkonnast teise üle minna ja teistsuguse elurütmiga kohaneda. Ameerika kirjanik Elizabeth Gilbert ütleb, et rituaalid on nagu mingid maagilised turvavõrgud, mis juhivad meid elu ühest staadiumist teise, talutavad meid ettevaatlikult läbi muutuste, et me tee peal ei komistaks ega ennast ära kaotaks.

Just selline rituaal on minu jaoks aiahooaja lõpetamine. Käin kvaliteedijuhi näoga peenarde vahel ja koostan vajalike tegevuste nimekirju. Olen lausa nii tubli, et kipun teinekord kiirustama - floksidel on veel viimased õied peal ja pojengipuhmad alles kaunid rohelised, aga mina kibelen, sirp käes, neid maha kaksama. Et oleks tehtud, et oleks talveks valmis. See annab tunde, et kõik on kontrolli all. Loodus minu kontrolli all?! Väga naiivne.

Puhkekeskuse uksed keerame lukku, elumaja ülemine kütteta korrus läheb kinni. Käärid-sirbid-kühvlid kolivad kappi, tühjad mulla-, multši- ja sõnnikukotid lähevad riiulile uut sisu ootama. Puulehed topin suurtesse prügikottidesse, lisan kanakakat ja keeran kotisuud kinni. Peenardele kallan kõiksugu rammusat kraami, et ussikestel oleks mitmekesine toidulaud. Veel viimased muruniitmised, hõredatele kohtadele peoga seemet ja aialupja ja siis vist ongi kõik. Lasen aial talveunne jääda. Ahjaa, aiaraamatud lähevad tagasi oma kohale riiulil, sest lugemislaua vallutavad teistsugused teemad.

Nüüd on tore mõneks ajaks sooja urgu pugeda, jalad tagumiku alla kerida, lugeda, vaadelda, mõtiskleda ja unistada. Püsida paigal nii segaduses kui ebakindluses, voolata eluga kaasa elu enda tingimustel, uskudes, et turvavõrk on kindlalt paigas. Nii loksub kese paika ja siis jaksab kevadel jälle, sest plaanid on ju suured!

Autor: Kadi Kütt