Aga mis on normaalne? Normaalne püüab sind pressida kitsasse raami, mida meie ühiskond peab vastuvõetavaks käitumiseks. See tähendab elamist tummrežiimil, sest sinu valjud helid ja eredad värvid või ülitundlikkus ei sobi sellesse mudelisse. See võtab sinult ära su tegeliku olemuse sära, sest see ei sobi "tavalise" inimese lahjendatud määratlusse. See ei paista välja, kindlustades, et sa poleks ei liiga tark ega liiga rumal, liiga seltskondlik ega liiga vaikne, liiga enesekindel ega liiga ebakindel, vaid elad oma elu hallis turvatsoonis.

Normaalsuse ootuse templi said sa ilmselt juba emaüsas, kui arst võrdles su kasvu teiste "tüüpiliselt" kasvavate loodetega. Need võrdlused jätkusid kogu su üheksakuuse üsasoleku aja, kui su ema käis truult sünnituseelsetes kontrollides ja sai kinnitust kas ultraheli, lootevee või palpeerimise kaudu, et sa oled normaalne. Võib-olla polnud uudised head ja raportid näitasid "ebanormaalsust", mille puhul liikusid nabavääti pidi ärevuselained, andes edasi sõnumi: "Oi ei. Midagi on viltu. Beebi ei kasva vastavalt standardile". Need võrdlused normaalsusega jätkusid sünnituse ajal ja seejärel igal arsti juures käimisel ning muidugi siis, kui hakkasid koolis käima. Heade kavatsustega vanemad ja õpetajad olid vaikselt ja teadvustamata ühel meelel, et kindlustavad sinu „normaalsuse", ning igasugused kõrvalekalded näpistati kiiresti punga küljest.

Kui sa olid "hea" tüdruk või poiss ning sul olid sotsiaalsed ja akadeemilised võimed teiste hulka sobitumiseks, siis õppisid sa reeglid ilmselt varakult ära ja oskasid ise näpistada. Sa eemaldasid "imelikud" asjad. Sa eemaldasid selle, mis "polnud kena". Et sinu üle ei naerdaks, toppisid sa kiiresti kuhugi sügavale enda sisse peitu mis tahes ebahariliku käitumise. Sa olid normaalne ja jätkasid oma elu, kuni miski sind avas, ilmselt siis, kui ärevuse ilmingud jõudsid murdepunkti ja sa hakkasid lahti pakkima tõelist ennast, kes elas varjumaailmas.

Kui sa ei saavutanud normaalsust, siis oli elu ilmselt su varasematel aastatel valulisem. Kui teised lapsed "said reeglitest aru", siis sina lihtsalt ei suutnud vaikselt istuda. Kui palju kordi ütles su õpetaja ärritunult: "Miks sa ei võiks normaalne olla?". Sa püüdsid vaikselt istuda, sa püüdsid eemaldada "imelikud" asjad, aga miski sinu sees ei lasknud sul seda teha. Sa rühkisid koolist läbi nii hästi kui suutsid ja kui jõudsid kolledžisse, siis ilmselt leidsid maailma, mis viimaks ometi aktsepteeris sind sellisena, nagu sa olid, koos oma veidrustega. Mõnes mõttes oli sul vedanud: suutmatuse tõttu muganduda süsteemiga oli su autentne mina jäänud rikkumata. Ent sellest hoolimata jätab valu, mida eemaletõugatud tüüpiliselt oma noorusaastatel kannatavad, sügavad ja suured armid.

Huvitav on teada, et normaalne on võrdlemisi uus määratlus. Jonathan Mooney, kes nooruses nägi vaeva lugemishäiretega, kirjutab oma raamatus "The Short Bus; A Journey Beyond Normal":

Autot juhtides mõtlesin ma sõnale normaalne. Enne sellele reisile minekut sattusin ma suurepärasele raamatule "Enforcing Normalcy", mille autor on Lennard David. Ta ütleb, et sõna normaalsus polnud enne 1860. aastaid inglise keeles olemas. Enne seda oli meil vaid kontseptsioon ideaalist, mida keegi ei lootnud kunagi saavutada. Ameerika Ühendriikides tõusis normaalne kultuurilisse konteksti siis, kui püüti saavutada kontrolli järjest suureneva linnastumise ja kõikjalt maailmast pärit immigrantide amerikaniseerumise üle. Ent normaalsus on esimene ja tähtis idee, mis tuleneb statistikast. Normaalset, normi või normaalsust ei eksisteeri päris inimestega päris maailmas (minu kursiiv), hoolimata faktist, et meile räägitakse, et suudame muuta oma käitumist ning treenida oma keha ja mõistust, et seda saavutada. Meil kästakse seda taga ajada - meie kultuuris, meie perekondades, meie elus. Aga kui me seda taga ajame - nagu tegin mina -, siis see kaob. Normaalsus on nagu silmapiir, mis kaugeneb, kui sellele läheneda.

Normaalsuse kaugeneva silmapiiri tagaajamise tulemuseks on tohutult palju ärevust, sest sellest järeldub jällegi, et sa ei kõlba sellisena, nagu sa oled. Tragöödia on selles, et me püüame lapsepõlves sobitada end "normaalsuse" kasti ainult selleks, et hiljem elus õppida, et inimesed, keda me kõige rohkem austame, on need, kes julgesid elada kastist väljas. Seejärel oleme üksi heidutava ülesandega - kõige varem kahekümnendate eluaastate lõpupoole ja kõige sagedamini keskeas -, et peame välja kaevama oma mahamaetud osad ja uuesti õppima, mida tähendab olla täiesti elus ja täiesti meie ise. Kas poleks olnud palju kergem, kui meid oleks julgustatud olema meie ise algusest peale, saades aru, et inimesed on igasuguse kuju, suuruse ja erinevustega ning need erinevused ongi just need, mis annavad meile värvid, et tunneksime end täiesti elusana? Kas poleks palju tervislikum eemaldada "normaalsuse" kontseptsioon lapsepõlve ootustest täielikult ja lubada lastel olla need, kes nad on, ilma et selle pärast peaks vabandama?

Karkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Sheryl Pauli raamatust "Ärevuse tarkus".

Sheryl Paul on autor ja nõustaja süvapsühholoogia traditsioonis.
Vaata ka conscious-transitions.com