Suuremal või vähemal määral on tegu lapse osaga inimkonna kollektiivsest valukehast, mis ulatub ajas tagasi inimego algete juurde. Kuid laps võib juba ka olla leppinud oma vanemate valukehadest pärineva valuga, ja nii võivad vanemad lapses näha omaenda peegelpilti. Eriti mõjutavad vanemate valukehad ülitundlikke lapsi. Vanemate arutu draama paratamatu nägemine põhjustab pea talumatut emotsionaalset piina. Nii kujunevadki just tundlikest lastest sageli raske valukehaga täiskasvanud.

Lapsed ei lase end petta vanematest, kes püüavad oma valukehasid nende eest varjata, kes lausuvad teineteisele: "Me ei tohi laste nähes tülitseda." Tavaliselt tähendab see, et ajal, mil vanemad viisakat vestlust arendavad, täidab kodu negatiivne energia. Allasurutud valukehad on äärmiselt mürgised, isegi mürgisemad, kui avalikult aktiivsed valukehad. See psüühiline mürk imbub lastesse ja aitab kaasa nende endi valukehade arengule.

Mõned lapsed saavad egost ja valukehast aimu alateadlikult, lihtsalt elades äärmiselt teadmatute vanemate kõrval. Üks naine, kelle vanematel oli mõlemal tugev ego ja valukeha, rääkis mulle, et sageli, kui ta vanemad teineteise peale karjusid, vaatas ta neid ja mõtles endamisi: "Need inimesed on peast segi. Kuidas ma küll siia sattusin?" Ja kuigi ta armastas neid, oli ta juba teadlik sellise elu hullumeelsusest. See teadlikkus aitas vähendada valu, mis vanematelt talle üle kandus.

Sageli ei tea vanemad, kuidas lapse valukehaga toime tulla. Peamine küsimus on muidugi, kas nad tulevad toime enda omaga? Kas nad tunnevad valukeha eneses ära? Kas nad on suutelised piisavaks kohalolekuks, et valukeha aktiveerudes emotsioonist tunde tasandil teadlikud olla enne, kui sel tekib võimalus muutuda mõtlemiseks ja seeläbi "õnnetuks inimeseks"?

Kui last tabab valukehahoog, ei saa sa just palju ette võtta. Võid vaid kohal olla, et see sinus emotsionaalset reaktsiooni esile ei kutsuks. Lapse valukeha saaks sellest vaid jõudu juurde. Valukehad võivad olla väga dramaatilised. Ära mine sellega kaasa. Ära võta seda liiga tõsiselt. Kui valukeha käivitas luhtunud soov, ära anna nüüd nõudmistele järele. Muidu õpib laps: "Mida õnnetum ma olen, seda suurema tõenäosusega saan oma tahtmise." See valem põhjustab hilisemas elus väärtalitlust. Sinupoolse reaktsiooni puudumine ärritab valukeha ning ta võib enne vaibumist lühiajaliselt hoogu juurde saada. Õnneks on laste valukehahood üldjuhul lühemad kui täiskasvanutel. Veidi aega pärast valukeha taandumist (või näiteks järgmisel päeval) võid lapsega juhtunust vestelda. Ent ära lapsele valukehast räägi. Esita pigem küsimusi. Näiteks: "Mis sulle peale tuli, kui sa muudkui karjusid? Kas sa mäletad? Mis tunne sul oli? Oli see hea tunne? Kas sellel, mis su enda võimusesse võttis, on nimi ka? Ei ole? Kui sel oleks nimi, milline see oleks? Kui võiksid seda näha, milline see välja näeks? Kas oskaksid sellest pildi joonistada? Mis sellest sai, kui see minema läks? Kas see uinus? Kas sa arvad, et see võiks tagasi tulla?" Need on vaid mõned võimalikud küsimused.

Kõigi nende eesmärk on lapses äratada võime olla tunnistajaks, kohalolekuvõime. Küsimused aitavad lapsel ennast valukehast eristada. Võib-olla tahad lapsele mõistetavate sõnadega ka oma valukehast rääkida. Ja kui valukeha lapses taas võimust võtab, võid küsida: "Tuli see tagasi?" Kasuta samu sõnu, mida laps sellest rääkides kasutas. Juhi lapse tähelepanu sellele, milline on tunne. Ära kritiseeri ja ära mõista hukka, ilmuta pigem huvi või uudishimu. On vähe tõenäoline, et see valukeha kulgu peataks. Võib isegi tunduda, et laps ei kuulegi sind, ometi säilib mingisugune teadlikkus lapse teadvuse taustal isegi siis, kui valukeha on aktiivne.

Mõne korra järel on teadlikkus tugevnenud ja valukeha nõrgenenud. Lapses kasvab Kohalolek. Võid ühel päeval avastada, et hoopis laps juhib sinu tähelepanu sellele, et valukeha on su üle võimust võtnud.

Allikas: Eckhart Tolle "Uus Maailm", kirjastus Pilgrim

Loe lisaks: