Paljud meist elavad tegelikult nii, et mõtlevad ise enda jaoks piirangud välja, kes suuremal ja kes väiksemal määral. Mõni oskab esialgu ringi vaadata ja siis võtta vastu seisukoha, aga mõni teeb kohe enda jaoks järeldused, mille põhjuseks on oma isiklik varasem kogemus ja hiljem ta kannatab, sest asjad pole läinud selliselt nagu ta tahtis.

Mida sagedamini me laiendame enda püstitatud raame, seda huvitavamad ja rõõmsamad on meie elus aset leidvad sündmused. Jah, see on harjumus, mis tuleb lapsepõlvest. See võib olla ka lausa suguvõsa muster, kuid... kas me valime nüüd uutes energiates elada nii nagu oleme elanud või lubame endale elada reaalsuses, milles on rohkem rõõmu kui kurbust ja kannatusi?

Me loome ise endale elus erinevaid piiranguid:

- Ma ei tule kinno, sest see pole huvitav film. (Kust on tulnud selline järeldus, kes keegi on oma arvamuse öelnud? Võib olla tasub endal vaadata ja hinnata. Mõtle parem, et väga hea kui keegi kutsub kinno!)

- Ma ei lähe reisima, sest igal pool on viirused. Ma võin haigeks jääda ja surra, parem olen kodus ja ootan. (Jah, kergem on uskuda, et kodus on kindlam ja viirus tuleb vaid nendele, kes tulevad kodust välja ja ringi liiguvad.)

-Ma olen elanud, ma tean.... Pole tähtis mida, peamine, et "ma tean". (Milleks teha ja näha midagi uut? Lõpuks tuleb välja, et oled elu elanud, aga nagu jänes puuris.)

- See mulle kindlasti ei meeldi ja ära kutsu (ära anna, ära näita) mind sinna, ma ei tule (ei taha). (Loomulikult ei meeldi, kui Sa ei luba millelgi uuel toimuda, jäädki istuma vanas.)

- Ma ei saa teenida raha (leida sõpru, meest (naist), osta endale kodu... (Aga kuidas kõik see saab tulla Sinu ellu, kui Sa ise oled enda ümber ehitanud kõrge aia, oled loonud endale piirangud ja pidevalt sellest keeldud, sest ei usu endasse ja kiirgad välja puudust. Reaalsus vaid kinnitab seda, mida endas kannad. Sina aga jätkad ohvri rolli mängimist ja jonnimist.)

- Mulle kindlasti öeldakse ei. Häbi on paluda... (Aga keegi ei tunnegi süüd ega häbitunnet, kui on kindel endas ja oskab ennast väärtustada. Ta võtab iseendal käest kinni ja kui on hirmus, siis läheb oma hirmust läbi.)

Teine aga otsib selgeltnägija ja küsib: "Kas ma saan mehele (palgatõusu, kohtuprotsessi lahendamist minu kasuks, uue töökoha)." Kallis inimene, keegi ei saa vastata sellistele küsimustele. Ma mõistan, et vajad kinnitust, et keegi ütleks: "Jah, Sinu elus kõik saab korda ja kõik läheb hästi." Kuid ütle seda iseendale, usu endasse, usalda oma tundeid ja aistinguid.

Juba praegu Sa oled uues reaalsuses, õpi kasutama uusi võimalusi. See on Sinu elu, see on Sinu vastutus ja energiad on praegu muutunud nii, et Sina ise oled oma elu autor, valija ja otsustaja. Nii on see tegelikult alati olnud, lihtsalt praegu on see selge kui 2+2=4.

Millele oled keskendunud, seda ka saad. Vahest me teeme vigu, tunneme negatiivseid emotsioone, naerame, oleme õnnelikud või mitte, kukume, tõuseme, oleme naljakad ja olemegi sellised nagu oleme. Samamoodi me ise loome ka endale probleeme vahest igast pisikesest asjast, aktsepteerime ennast ainult siis, kui meil on kõik korras, kuid ei võta ennast vastu, kui midagi endas ei meeldi. Ürita lõplikult mõista, et keegi millestki pole süüdi, et Sina vastutad oma elu eest, süü ja häbitunne ei toeta Sinu edasiliikumist ja segab.

Praegu on armastuse aeg, hoolimata olukorrast ja loodud piirangutest! Piirangud, olgu need väikesed või suured, teevad meie elu vaeseks. Ma ei räägi piirangutest, mis tulevad valitsuse ja võimu poolt. Ma kirjutan nendest piirangutest, mida me ise endale loome. Sellised piirangud kulutavad meie aega, võtavad meilt rõõmu ja elu. Ka väikesed piirangud, sellised nagu: "Siit me seda osta vist ei saa!" loovad aia meie ümber ja asendavad armastuse kannatustega, ohutundega ja hirmuga. Meil on olemas elu ja me ise otsustame, kuidas elada ja millega seda täita.

Vaata lisaks ka Alexis Varnumi raamatu kohta "Uus reaalsus".