Emaduse ilu ja valu: emaks saamise keerukas teekond läbi kunstliku viljastamise
Katkend Liina Pulgese koostatud raamatust "Emaduse ilu ja valu".
Doonorinumber
Kõrvaltvaatajad ei saa sellisest suhtumisest reeglina aru. Seetõttu ei pannud ma ka väga imeks, et inimesed tegid suured silmad, kui ma 2,5 aastat tagasi, toona juba mõnda aega vallalisena avaldasin, et soovin saada emaks lapsendamise teel. Esimese valikuna lapsendamise kasuks otsustamine oli lihtsalt miski, millesse inimesed ei osanud suhtuda muul moel kui hämmeldusega.
Alustasin protsessi väga entusiastlikult - osalesin kõikvõimalikel infopäevadel ja koolitustel (sageli selleks spetsiaalselt mitmeks päevaks Eesti teise otsa sõites), läbisin pikki tunde kestnud ja kogu mu elutee üksipulgi lahti harutanud pereuuringu, asusin kodu sobivaks sättima ja jäin ootama. Ootasin pool aastat, terve aasta, poolteist aastat, kahe aasta piir juba terendas, aga last ei paistnud kuskilt. Eks sel olnud mitu põhjust - mul oli läbimata poolkohustuslik ettevalmistav PRIDE-koolitus, kuna seda lihtsalt ei pakutud kogu selle pingelise ooteaja jooksul, ma olin üksikemana vähem soositud kui abielu- või kooselupaarid ning ilmselt mul ka lihtsalt ei vedanud.
Tundsin, kuidas mu kannatus hakkab katkema, sest nagu olin arvukatele ametnikele ja asjaosalistele maininud, soovisin oma eluga edasi minna KOOS lapse või lastega ja mitte oma unistusi edasi lükata. See osutus aga lootusetuks sooviks, sest seisin keset infosulgu, ametkondlikku vaikust ja teadmatust, peas vasardamas pereuuringu läbiviija sõnad, et kuna olen liiga iseseisev, siis ei leiagi ma enda kõrvale kedagi. Nojah. Ilmselgelt langetas üksiku naise staatus mu aktsiaid märgatavalt.
Sai selgeks, et on aeg kaaluda teisi võimalusi, sest ma ei ole allaandja. Mõtlesin pikalt ja põhjalikult võimalike (finants)riskide ja südamevalu peale, mis mind tõenäoliselt ees ootavad, ja panin lõpuks erakliinikusse viljatusarsti juurde aja kinni. IVF tundus variandina, mida vähemalt ühel korral proovida. Pisut rahustavalt mõjus ka teadmine, et haigekassa võtab kallid protseduurid vähemalt osaliselt enda kanda. Teada oli, et doonorisperma on ainus kulu, mis sajaprotsendiliselt minu kanda jääb.
Minu entusiasm oli ka sel korral kõikehõlmav. Ilma pikema jututa olin valmis tarbima kõiki ravimeid, mis välja kirjutati, ja kaotama paari kuuga ohtralt kaalu, et rasestumisvõimalusi tõsta. "Lisaboonusena" muutusin immuunseks günekoloogiliste läbivaatuste suhtes, sest need toimusid peadpööritavalt sageli.
Kõik näis sujuvat seni, kuni jõudsin munarakkude massilist küpsemist ette valmistava faasini, mil mu keha enam ravimitele ei reageerinud. Minu doosi kahekordistati, aga tulutult, ning alles doosi neljakordistamine andis tagasihoidlikke tulemusi.
Jõudsin selle käigus endas pettuda ja lohutamatult kliiniku parklas autorooli taga nutta, sest raske oli leppida sellega, et kogu pingutus ei pruugi vilja kanda. Kõike ei teinud lihtsamaks ka fakt, et loote istutamise plaaniline tähtaeg nihkus üha lähemale mu kaua plaanitud Jaapani-reisi kuupäevale, ähvardades lausa sellega kattuda! Olukord oli nii kriitiline, et arst soovitas loobuda ja mõne kuu pärast uuesti proovida.
Enesevalitsust vaevu-vaevu säilitades selgitasin, et see plaan ei sobi. Ma olin juba nii palju nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt (ja muidugi ka rahaliselt) panustanud, et viimasel kilomeetril kõigele käega löömine tundus vastuvõetamatu. Mu vaim oli valmis, keha PIDI järele jõudma.
Jaapanis rändasin nädalaid teadmisega, et võin, aga ei pruugi olla lapseootel. Esimese rasedustesti tähtaeg oli kavandatud paar päeva enne koju naasmise kuupäeva. See oli 24. november 2017, Kyoto linna külastamise päev. Kyotosse jõudes astusin bussist maha ning tormasin esimesse WC-sse, et Eestist kaasa võetud testipulk ära kasutada. Ma olin magamata, söömata ja üle mõistuse närvis, süda rinnus pekslemas, aga kui nägin neid kaht tugevat triipu, siis muutus kõik. Ma sain sellega hakkama, ma olingi rase! Kuigi
Eestis oli sel ajal juba hilisõhtu, ei suutnud ma end tagasi hoida ning jagasin uudist otsekohe Facebookis lähimate sõprade ringiga. Valetaksin, kui väidaksin, et ma ei muretse selle pärast, kuidas oma lapsele tema pärinemist selgitada. Kuidas rääkida, et doonorinumber on üks väheseid asju, mida ma tema bioloogilise isa kohta tean. Samas on mul veel aastaid, et hea plaan välja mõelda, ning usun, et varem või hiljem mu tütar mõistab. Mis aga lapsendamisse puutub, siis loodan ka seda tulevikus kogeda.
Helin Haga, sündmuskorraldaja ja hobiehitaja, Aliki ema
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud raamatust "Emaduse ilu ja valu"(Koostaja Liina Pulges).
Loe lisaks: Ühe ema lugu: kui laps sündis, ei tundnud ma ülevoolavat emaarmastust, see kõik tuli alles aastatega
