Pille lugu

"Minu vanemad läksid lahku, kui ma olin kolmandas klassis. Ema ja isa tülitsesid öösiti. Ma kartsin kogu aeg, et isa läheb ära ning mis meist siis saab. Enne isa lahkumist olin temaga väga lähedane. Ühel päeval tulin koolist, ema oli kodus, nuttis terve päeva, selle päeva õhtul ei tulnud isa koju. Ma ei julgenud midagi küsida. Isa ei tulnud enam kunagi.

Ema ütles järgmisel päeval, et isa läks meie juurest ära. Ma ei näinud isa kümme aastat. Ema oli aastaid kuidagi eemalolev, ta ei kurtnud küll kunagi, aga mingi seletamatu kurbus ja raskus immitses tema olekust.

Kaks aastat tagasi, kui sain kakskümmend, otsisin oma isa ise üles. Algul oli meie vestlus väga kohmetu, aga siis hakkas sujuma, nagu polekski olnud neid aastaid vahepeal. Isa rääkis, kuidas ta oli püüdnud minuga kontakti otsida, aga ema ei lubanud tal minuga kohtuda. Isal on tänaseks uus pere. Lahku läksid nad isa sõnade järgi selle pärast, et isa jäi emale petmisega vahele.

Ema väärtusmaailmas oli see olnud lunastamatu kuritegu. Ema versiooni juhtunust ma ei tea. Ema on endiselt üksik. Ta pühendas oma elu minule ja oma juristiametile.

Emale pole ma meie kohtumisest midagi julgenud iitsatadagi. Ma ei taha talle haiget teha. Samas on mul praegu tunne, et emale olid ta põhimõtted olulisemad kui minu heaolu. Ma tunnen end nii hirmsasti, et ma emast niimoodi mõtlen, sest ta on mulle väga kallis, aga nii on.

Olen mõelnud, et lapsele on mõnikord lihtsam, kui teine vanem sureks, mitte ei lahkuks. Kui surm sult vanema võtab, antakse lapsele selgitusi, mis juhtus, miks ta suri. Surnut tohib meenutada, tema pildid jäävad koju alles. Temast räägitakse lugusid, et milline inimene ta oli. Aeg selekteerib välja tema toredad küljed, neist saavad legendid ning inimese argisemad küljed vajuvad ajahõlma. Lahutuse korral juhtub vastupidine - tore kaob ja kole kerkib esiplaanile.

Surnut saab leinata allesjäänud vanemaga koos. Võib nutta ja tohib kadunust rääkida. Surnu võib jääda su pereliikmeks edasi. Lahutatud vanema laps jääb sageli oma leinas üksi. Vähemasti mina jäin. Mõnikord on surnu elusam kui lahutuse läbi lahkunud vanem. Temast saab justkui paha vaim. Meie peres nii just juhtuski. Ma ei saanud mingit selgitust, miks isa lahkus, ja kui ma ka midagi küsisin, vastas ema, et ta ei taha sellest rääkida. Ema ei öelnud isa kohta küll midagi halba, aga võib-olla oleks halb tõde olnud parem kui teadmatus. Ma siis õppisin mitte küsima, sest kui ma ka aastaid hiljem, neiuna, tahtsin midagi isa kohta teada, sattusin justkui maamiinidega kaetud väljale, kus kohe võis toimuda plahvatus.

Tagantjärele võin öelda, et uskusin väiksena, et isa läks minu juurest ära, kuna ju ma olin nii halb laps. Ja ma arvasin terve oma lapsepõlve, et ma pole tema jaoks üldse väärtuslik, sest ta ei otsi mind üles. Ema likvideeris kõik pildid, kus isa peal oli, ka need, kus ma olin oma isaga koos. Mul pole temast ainsatki pilti. Isa muutus Voldemortiks, kelle nime ei tohtinud suhu võtta. Teda justkui polnud kunagi olemaski olnud. Ta oli meie jaoks surnum, kui mu surnud vanaisa oli.

Umbes aasta pärast isa äraminekut kuulsin pealt, kuidas ema ütles oma sõbrannale, et ta laseb isa abielusõrmuse üles sulatada. See mõte tegi mind nii kurvaks. Ma võtsin ema ehtekarbist salaja isa sõrmuse ning peitsin selle oma tuppa ära. See sõrmus oli minule ainsaks mälestusesemeks isast ja omamoodi tõendusmaterjaliks, et ema ja isa on kunagi koos olnud ning et isa on siiski eksisteerinud.

Et ta pole olnud minu väljamõeldis. Tundsin, et kui sõrmus oleks hävinud, oleks ka minu sees midagi hävinud. Sõrmust päästes olin justkui lojaalne oma isale. Kuna ema ei nimetanud isa meie vestlustes kunagi, ei tulnud ta minu käest kunagi selle sõrmuse kohta küsima. Ma ei tea siiani, mida ta selle kadumisest mõtles.

Täna ma tean, et isa poleks mind maha jätnud, kui ta oleks osanud kuidagi teistmoodi emale läheneda. Aga ta ei osanud. Ja vist on nii, et kui mees ei tea, mida teha, ei tee ta sageli midagi? Ta jättis maha ema, ema ise oma põhimõttekindluses korraldas asjad nii, et ka mina jäin maha. Kuigi ma olen juba aastaid püüdnud andestada oma vanematele ja praegu vist võib öelda, et isegi edukalt, valdab mind siiski sageli tunne, et ma pole väärtuslik, et minu mõtted ei ole tähtsad.

Mul on raske uskuda, et ma kellelegi korda lähen. Muidugi ma tean, et ma pean õppima ennast väärtustama. Ma olen nii kade inimestele, kel on lapsepõlves olnud nii ema kui isa, isegi kui nad ei ela ühe katuse all."

***

Tahaks nii väga soovitada lahutajatele - kui Sa oled vallatud vihast, valust ja vimmast, segavad need tunded Sind koostöö tegemisel. Ükskõik, kas Sa oled see, kes suhtest lahkus, või see, kelle juurest lahkuti - ära sajata oma partnerile kurja saatust. Otsi abi oma vihaga toimetulemiseks terapeudi juurest, lapsele on igal juhul parem, kui ta teine vanem on elu ja tervise juures.

Teie koostöö on meede - päästerõngas, mis päästab lapse valujõkke uppumast. Koostööd tegevate vanemate lapsel jäävad mõlemad vanemad alles ja tal on valu palju vähem. Koostööd tegevate vanemate lastel tekib pärast lahkuminekut ajapikku turvatunne, et vanemate vanemlik liit toimib hoolimata nende eluteede lahknemisest. Lapsed ei oska seda niimoodi muidugi sõnastada, aga seda nad tunnevad. Ära tekita oma valu pärast lapsele valu juurde!

Mida öelda lapsele suhte purunemise kohta? Lapsele käib vanemate suhtepuntra mõistmine üle jõu. Lihtne selgitus annab lapsele kindlustunde, et tema pole olukorras süüdi ega lahkumineku eest ka kuidagi vastutav. Saladus - miks vanematevaheline paarisuhe purunes - vaevab last. Kui laps ei tea, mis juhtus, tekivad tal fantaasiad oma vanemate suhte purunemise kohta, mis võivad olla tegelikkusest õudsemad.

Laste fantaasiates on lapse omavastutus sageli suur, sest nii mõnigi kord tülitsevad vanemad just lapsega seotud teemadel. „Oh oleksin ma olnud parem laps, poleks mu vanemad lahutanud! Ma olin paha laps, seepärast läks issi või emme ära! Kui ma oleksin oma emmele/issile tähtis, tahaks ta ju ikka minuga koos olla!"

Ära räägi liiga vähe, aga ära räägi ka liiga palju. Säästa last lahkumineku valusatest detailidest. Lapsel pole vaja näha teie halvustavat kirjavahetust või kurje meilisõnumeid. Ükskõik kui kuri Sa oma partneri peale ka oled, säästa last, ära hävita lapse südames teisest vanemast positiivset kujundit.

Ära valgusta last teemal: "Milline su teine vanem tegelikult on!"

Ära kunagi ütle: "Ma pidin lahkuma, sest su ema või isa on üks isekas mõrd või süüdimatu kaabakas!" Last lõhub teadmine, et üks vanem arvab, et teine on millegi pärast väga halb.

Ära kunagi ütle: "Emme või issi jättis meid maha, sest ta ei armasta meid enam". See üks lause võib muuta Su lapse enesehinnangut ja seeläbi saatust. Selle lause tulemus võib olla otsus väikeses peas: "Ma pole armastusväärne"

Pigem nendi, et otsustasime lahku minna, kasvasime lahku, meil olid erinevad vajadused, tegime mõlemad vigu, aga sind armastame me mõlemad endiselt ja sina saad meie mõlemaga vabalt edasi suhelda.

Mida suurem laps, kel juba endal kogemus olemas, et ka head sõbrad võivad tülli pöörata või et elu viib inimesi lahku, seda enam ta mõistab lahkuminekut. Olulisem, kui põhjalik analüüs lahkuminekuni viinud süülistest tegevustest ning vigadest, on lapsele edastada, mis saab edasi. Millised elumuutused ees ootavad, kuhu laps elama jääb, kas senine elukoht jääb alles või on oodata kolimist, kuidas toimub suhtlemine teise vanemaga?

Anna lapsele ette teada, mis järgmisena juhtub, millal keegi kuhugi kolib, millal ta teist vanemat jälle näeb. Ära räägi sündmustest, mis saavad toimuma kunagi abstraktses tulevikus. Anna ülevaade praegustest sammudest. Selleks, et laps midagi mõistaks, on tal vaja infot. Pole vaja, et teise vanema hukkamõistmine koormaks lapse südant. Seepärast ongi mõistlik just suurema lapse ees tunnistada ka enda osa lahkumineku loos. Ükskõik mis teie vahel juhtus, te olete oma lapse ainsad vanemad.

Ära mängi jaanalindu oma vigade suhtes. Aga loomulikult arvesta selle juures lapse vanusega. Kuigi enamasti saadab lahutajaid süütunne lastele põhjustatud valu pärast (ja see süütunne varjutab nii mõnigi kord lahkumineku algatanud partneril lahkuminekust loodetud õnnetunde), kinnitavad spetsialistid, kes on uurinud lahutuste pikaajalist mõju lastele, et lapsed toibuvad lahutusest ning nad ei tundu täiskasvanueas oluliselt rohkem psüühiliselt häirunud kui tavaperedest võrsunud lapsed.

Terapeudid näevad umbes võrdses koguses nii neid inimesi, kes on traumeeritud oma vanemate lahkuminekust, kui neid, kes on traumeeritud sellest, et nende vanemad ei läinud lahku. Vanemate lahutus iseenesest pole veel mingi garantii traumeeritud saamiseks. Sageli on avalikult tülitsevate vanemate lapsed traumeeritud oma vanemate mittetoimivast suhtest juba ammu enne lahkuminekut.

Samas, peaaegu iga traditsioonilises peres kasvanud laps kogeb oma lapsepõlve jooksul tugevaid raskeid tundeid - kurbust, viha, hirmu. Olgu stressi põhjustajaks siis vanema raske haigus, pere keeruline finantsolukord, vanemate tülid, probleemid koolis, enesehinnangu agooniad, luhtunud unistused või suhete sasipuntrad nii vanemate kui sõpradega. Need kõik võivas last traumeerida. Mõnikord palju rohkemgi veel kui vanemate lahkuminek. Püüa leida oma tutvusringkonnast mõnd traditsioonilises peres võrsunud täiskasvanud inimest, kes saaks kinnitada, et tal puuduvad lapsepõlvest traumeerivad kogemused ning Sul jääb tõenäoselt ühe käe sõrmi selliste inimeste üleslugemiseks üle.

Enamik meist saab lapsepõlves emotsionaalselt millegagi tugevalt pihta. Lahutusjärgsed traumad ei tulene lahkuminekust kui suhte lõpetamise protsessist, vaid sellest, kuidas lahku mindi, vanemate reaktsioonidest lahutusele ja sellele järgnevale elukorraldusele. Traumeeriv on vanemate sõda ning laste ees ja peal väljaelatud valu. Kahjuks võivad kõik terapeudid oma praksisest leida lugusid, kus ekspartneritevaheline viha on suurem kui nende armastus oma laste vastu ning sellisel juhul ei tule koostööst midagi välja. Vastastikune mõistmine, austus ja paindlikkus annavad põhjust loota, et lahkuminek ja sellele järgnev kärgpere kogemus ei traumeeri last.

Austuse puudumine, jäik suhtumine ja enesekesksus toodavad materjali potentsiaalseteks traumadeks. Mõnikord on paraku tõesti nii, et johtuvalt ekspartneri käitumisest pole teda võimalik kuidagi austada. Kui Sa ei ole kuidagi võimeline oma ekspartnerit austama, austa vähemalt oma lapse olemasolu siin elus piisavalt, sest Su laps sai sündida vaid tänu sellele mehele või naisele. Ja läbi austuse oma lapse vastu proovi teha teise vanemaga koostööd ning ära lase vihal oma elu juhtida.

Lahkumineku peamine reegel on: mõtle, mis on lapsele antud olukorras parim! Kuigi see on selge, et lapsele oleks parim, kui vanemad elaksid harmooniliselt koos, peab siiski endale aru andma, et pikas perspektiivis ei tee last õnnelikuks ka kooselud, mida säilitatakse justkui kunstlikus koomas kuni lapse täiskasvanuks saamiseni. Kus üks või kumbki vanem pole rahul ega õnnelik.

Autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Katrin Saali Sauli raamatust "Kärgpere käsiraamat".

Eesti Pereteraapia Ühing soovitab:

See raamat on kauaoodatud praktiline teejuht peredele, kus vanemate paarisuhe on lõppenud, kuid endiseid armastajaid ja tänaseid ekspartnereid seovad ühised lapsed.
• Kui oled alustamas uut suhet ja tahad oma eelmisest suhtest pärit last uude perekonda integreerida nii, et see lapsele võimalikult valutult kulgeks ...
• Kui oled lapsevanem ja vajad teejuhti, et ehitada oma ekspartneriga üles toimiv koostöösuhe teie lapse õnneliku tuleviku nimel ...
• Kui oled uueks partneriks inimesele, kel on eelmisest suhtest laps ...
... siis see raamat on Sulle.
Põhjalik, inspireeriv ja hästi struktureeritud käsiraamat, mille väärtust tõstavad Eesti inimeste lood, kes on läinud uuele suhteringile või kes on oma nahal kogenud oma vanemate lahutust ja uue suhte moodustamist.

- Monika Koppel, pereterapeut

Katrin Saali Saul on sõnastanud lihtsalt ja vahedalt, mida tähendab vanemate lahkuminek lapsele, ja andnud sooje nõuandeid, kuidas kärgpere keerulised suhted toimima saada. Mahlakat raamatut läbiv mõistev hoiak ja humoorikas toon soodustavad kärgpere liikmete eneseanalüüsi. Autoril on suurepärane oskus vaadelda probleeme igaühe mätta otsast ja südamlikult näidata, kuidas vihast ja vimmast ülesaamine oleks kasulik kõigile osapooltele. Autor on kokku võtnud mitte ainult maailma asjatundjate kogemuse, vaid loonud Eesti ja eesti keele jaoks täiesti uue semantika, kaasaega sobiva mõtteviisi. See on selge ja usku sisendav lähenemine erakordselt tundlikule teemale, mille käsitlemisel on reeglina kaasnenud (liiga) palju tugevaid tundeid ja subjektiivsust. Sellise süstemaatilise professionaalse käsitluse järele on ammugi olnud suur vajadus - nii kärgpere liikmete kui ka neid aitavate professionaalide jaoks.

- Ene Talvist, pereterapeut

Järgmise ringi ja kärgpere teema on mulle tuttav nii pereterapeudi kui inimesena. Ka mu enda elu kulgeb kärgperes, kus on „minu, sinu ja meie" lapsed. Olen kogenud, mida tähendab olla lahutuse järel üksi jäänud naine, kelle laps sai kärgpere liikmeks. Olen seejärel olnud ise kärgpere looja, siirdudes suhtesse inimesega, kel endal last polnud. Praegu elan õnnelikult mehega, kel on „esimeselt ringilt" kaks tütart, mina olen omalt poolt panustanud kärgperre kahe poja näol ning „meie" lapsena kasvab peres nüüd juba kooliealine tüdruk.

- Katrin Saali Saul