Katkend raamatust "Lõpp on algus"

Istun mingil järjekordsel pagana koosolekul.

Näen inimeste nägudelt, et nad räägivad midagi, aga nende jutt moondub mu kõrvus ühtlaseks ja umbmääraseks suminaks, millest ma ei suuda ei sõnu ega ammugi mitte lauseid eristada. Umbes nagu siis, kui pistad basseinis pea vee alla ja kuuled läbi vee õrnalt mingit kuminat.

Keegi vehib kätega, keegi tõstab häält, aga isegi kui siin toimub mingi vaidlus, ei jõua selle tõsidus minuni. Vahin tuima näoga enda ette.

Suu kuivab.

Ma ei suuda käsi ega jalgu liigutada. Kui nad paluksid mul pliiatsi võtta ja paberile joone tõmmata, ei saaks ma sellega hakkama.

Kuulen end millegi peale jajah ütlemas. Ma ei tea, kas nad saavad sellest aru, aga mul on kõigest suva. Absoluutselt täiesti kama kaks.

Võtsin hommikul sõbra soovitusel kolm Xanaxit. Arsti ettekirjutuse järgi oleks tulnud võtta üks tablett, aga sõbra kinnitusel on ainult kolmega võimalik päev enam-vähem normaalselt üle elada.

Sõber on samasuguses pasas nagu mina. Paljud mu kinnisvaraga tegelevad sõbrad on. Keegi meist poleks uskunud, et kogu see asi võib niimoodi vastu vahtimist lennata. Ühel hetkel oled kõva kinnisvaraarendaja, pangad pakuvad sulle üksteise võidu laenu, aga järgmisel hetkel istud investoritega koosolekul, kus sul ei jää muud üle, kui nentida, et raha ei ole. Midagi ei ole.

2009. aastal oli selliseid koosolekuid rohkem kui üks. Kolme rahustitabletiga ma rohkem eksperimenteerima ei hakanud, aga oma olemuselt jäid need kokkusaamised samaks - minult taheti midagi, mida mul polnud anda.

Too aasta oli nagu orkaan, mis keris kogu mu senise elu alguses aeglaselt ja siis järjest kiiremini enda sisse ning viis lõpuks kaasa. Võttis kõigepealt minu ärid, siis vara, seejärel kodu ega jätnud ka peret puutumata. Õnneks ei kaotanud ma füüsilist tervist, seda ilmselt tänu aastatepikkusele sportlaskarjäärile ja harjumusele ennast regulaarselt liigutada.

Aga vaimuga oli küll kehvasti. Õigemini oli sellega kehvasti juba ammu enne seda, kui asjad jamaks läksid. Mul oli väliselt justkui kõik olemas, aga ma ei tundnud, et seda on piisavalt või et ma ise oleksin piisav olnud. Midagi kratsis mu sees, kuid ma ei juurelnud selle üle, mis asi see on, mis mulle rahu ei anna. Arvasin, et pean veel rohkem raha teenima ja veel rohkem projekte võtma, küll see rahu siis lõpuks tuleb.

Aga vot ei tulnud.

Olen teinud palju sporti, õppinud, töötanud, pidutsenud nii et maa on must, proovinud igasugu narkootikume, joonud ja ringi tõmmanud. Kogu selle virvarri tulemusena saan öelda vaid ühte: kui sul pole sisemist rahu, siis ei tee sind miski õnnelikuks. Ma pidin kaotama kõik, mida kalliks pidasin, et saaksin aru - sisemise rahu võti ei ole aina suuremas rahahunnikus. Võti on südames. Oma südamega ühenduses olemises ja selle järgi elamises. Rikkusel või vaesusel pole sellega mingit pistmist.

Võib öelda, et mul oli üks elu enne 2009. aasta kriisi ja hoopis teine elu pärast. Ja sellepärast ei saaks ma kogu sellele jamale tänulikum olla. Kui ma poleks tookord kõigest ilma jäänud, poleks ma tõenäoliselt kunagi oma sisemaailmaga tegelema hakanud, poleks oma mugavast elust välja astunud ega katsetanud enda peal erakordselt võimsaid praktikaid ja tervendamisvõtteid, mis muutsid mu elu, poleks tutvunud põnevate ja huvitavate inimestega - nii vaimsete õpetajate kui lihtsate praktikutega -, kes mind mehe ja inimesena tohutult arendasid ja mu maailmapilti avardasid. Minust poleks saanud joogaõpetajat ega sidekoemassaaži terapeuti ja päris kindlasti ei oleks ka seda raamatut siin.

Tiit Trofimovi ja Jaana Malingu raamat "Lõpp on algus" ilmub kirjastuselt Pilgrim 5. oktoobril. Telli raamat ette SIIT!