Mul on olnud elus suurepärane võimalus vaadata hirmule näkku, samuti ka surmale ja need on hetked, kui inimeses toimub selginemine. Isegi kui mitte kohe, siis teadvusega uuesti mineviku rajal käies, on meil võimalus need mälestused üksipulgi detailideks lahti võtta ja uskuge või mitte, need kajastuvad teie elus... unenäoreaalsuses.

See pole mitte õudus, vaid see on teise reaalsuse abikäsi sulle, kes sa oled oma hirmud ja õudused peitnud kunagi enda sisse, pannud kinnisesse ruumi luku taha, ruumi üle värvinud endale meeldiva värviga, aga samas... kogu sinu sisemus teab, et see väike õudustetuba Kuu tagaküljel on jätkuvalt sinu sees olemas ja avaldub unes alati ootamatul kujul.

Kui võtta normaalne inimene ja tema eluliselt olulised asjad, siis võib teha selliseid jämedaid üldistusi, kus inimestel on sarnased hirmud, lootused ja ootused.

Üks mu väga hea sõber ja teekaaslane, kes on tõeliselt kodus kaartidega ennustamises, ütles et inimestel on enamasti ühesugused unistused seoses tulevikuga. Ma võiks unenägijana tuua sinna lisamõõtme, et mitte ainult soovid ja lootused, vaid ka hirmud, mida kardetakse realiseerumas õudusena.

Kuulates inimeste lugusid unenägudest ja unenägemistest on kõige kohutavamad asjad tavateadvuse jaoks surm, haigus, sandiks jäämine, töökoha kaotus, materiaalsete väärtuste hävimine, lahutus jne, või kui samad asjad juhtuvad meie lähedastega, kellest hoolime. Alati on meil keegi, kellest me hoolime ja kellele soovime parimat ning paratamatult on elus alati asju, mis juhtuvad ja sellega kaasneb ka emotsionaalsus, mis omakorda salvestub meie ajajoonele südamega või südameta rajal.

Parim kingitus, mis inimene endale teha saab, on teadvustada, et me ei ole selles kehas igavesed! Meil on aeg elada, iga päev nii nagu soovime, aga peame teadma, et selle keha ressursid on piiratud ja liiguvad bioloogilise elu vaibumise suunas, alates sellest hetkest kui sündisime. Aga see ei pea meid panema olukorda, et kardame elada... et kardame surma. Mulle väga meeldis kunagi see ütlus ühest raamatust: "Kui Looja sulgeb ukse, avab ta akna." Ja nii on... alati, kui inimene vaatab oma elu. Mitte ükski asi elus pole nii, et sul on mõlemad üheaegselt kinni. See on üks elu reegel. Küsimus on ainult selles, kas me suudame seda märgata või oleme oma hirmude ja õuduste otsas kinni.

Kui sinu unes tulevad välja hirmsad seigad, lood, tegemised, siis on aeg üle vaadata maise teadvusega oma Pandora laegas, sest need asjad jäävadki sinu elus korduma, kui sa ise ei tee selles laekas inventuuri.

Laekas inventuuri aluseks on mäletamine. Mäletamise aluseks on tahe mäletada.

Parim viis mäletamiseks on võtta lahti pildialbum...video...või siis oma video peas, mida mäletate...ja hakates seda mälestuselõnga arutama, tuleb meelde igasugu pisiasju, mis kõik kaasnesid.

1. Võta endale aega, et minna mälestusterajale ja parem oleks, kui saad seda teha üksi või siis oma kalli kaaslasega, kellega saate dialoogi vormis rääkida. Vahest on lihtsam meenutada olles jutustaja vormis.

2. Kui sulle meenuvad asjad, ammuta sellest kõik. Iga väiksemgi detail on oluline, sest hingeteadvuse mälus ei hoita ühtegi ebaolulist energiakogumit.

3. Iga energiakogum mäluna võib olla võtmeks ja ligipääsuks olukordadele, mida oleme enda eest peitnud, sest inimloomuses on mitte vaadata hirmule näkku, vaid püüd seda vältida. Hirmud saavad alguse lapsepõlvest, kus... kui sa oled paha, siis ma ei armasta sind, kui sa oled halb, siis lähen ma su juurest ära, kui sa ei tee nii, siis saab olema see... Meie elu on täis teiste inimeste programme, mis meid takistavad olemast tihtipeale meie ise ja meil pole aimugi sellest. Pärast imestame, et miks meie ellu tulevad kogu aeg sarnased mõtted, tegevused või järeldused. Vastused on meie mälus.

4. Kui sa näed unes oma lähedasega midagi juhtuvat, siis tea, et selle taga on lihtsalt puhas hirm, kaotusvalu, mõistmatuse piinav teadmatus. Minu tänaöises unes sai minu silme all pommiplahvatuses surma minu vend. See uni oli kokku klopsitud lapsepõlvemälestustest, kus me tõesti mängisime lõhkeainetega ja kus juhtus ka õnnetus, mis ta haiglasse viis pikaks ajaks. Kõik need seonduvad mõtted, mis siis kaasnesid, süüdistused, kahetsus...Inimene ei mäleta tavaliselt juhtunut otseselt, aga unes tuleb see kõik ühe korraga, segatuna reaalsusega.

5. Kui sa enda unes teed midagi ootamatut, näiteks hüppad välja oma elurongist eesmärgiga saada surma, sest sa oled nii väsinud iseenda loost, võib juhtuda nii, et sa ei ärka hirmuga unest, et said surma, vaid sa hoopis lendad selles unenäos kuskile mujale ja sa ärkad pärast hoopis üles enesetundega, et oled sündinud uuesti ja sul on täna uus võimalus, uus päev teha nii, nagu sa tahad teha. Paluda andeks, kui on andeks paluda, öelda ma armastan, kui on võimalik öelda, teha mida iganes sina tahad teha.

6. Unistused. Kui inimesel lõppevad unistused, on elus paigalseis. Unistused panevad aluse elu materialiseerumisele ja algab uus hingamine. Unistusete algusest annavad sulle märku ka su uned - see mida sa soovid, see mis tuleb sinu juurde, see mida sa puudutad või võtad endasse. Unistused on lootus, eesmärk. Unistused avalduvad unes lubadustena, tegevustena või tundena, mis on ärgates sinu sees kogumina nähtust. Unistused on hirmu vastand, sest need toetavad rõõmu, loomist, elusolemist. Unistused on võti hirmude avanemiseks ja mõistmiseks, et kõik, mis me elus teeme, teeme iseendale. Me oleme kõik vabad tulema, minema, olema.

Vahest saavad unistustest lubadused ja lubadustest unistused... Ühes kosmilises öös öeldi, et inimesed elavad poole elu unistustes ja teise poole mälestuses nendest unistustest. See on tabavalt täpne inimloomuse olemuse mõistmiseks.

Me kõik kõnnime oma rada, vahest kõrvuti, vahest teistega läbipõimunult, aga siiski oma rada. Ei pea toppima oma abi sinna, kui seda ei vajata, ei pea muutma seda, mis ei vaja muutmist, ei pea maailma soojaks kütma või ennast sellest ära lõikama. Piisab, kui oled lihtsalt sina ise, vaba hirmust elamise ees!

Autor: Leonhard Järvis

Allikas: Unerändur.ee

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid