Oleme oma kultuuris nappusele keskenduva mõtlemisega. Meie alateadvusesse on sisse kirjutatud puudus ja see puudusteadvus õhutab endale ütlema:

• Mul ei ole piisavalt

• Ma ei saavuta seda, mida ma peaksin saavutama

• Ma ei meeldi teistele

Facebooki või sotsiaalmeediat kasutades võrdleme mõnikord enda abielu kellegi teise omaga või enda hiljutist reisi sõbra puhkusega. Kui võtame omaks võrdleva mentaliteedi, ei koge me kunagi küllust ega terviklikkust.

Võta hetk, et olla tänulik oma elu, ellu kuuluvate inimeste ja elu andide eest. Mida tänulikumad me iga päev oleme, seda tõenäolisem on, et liigume nappuse-keskse mõtlemise juurest küllusliku mõtteviisini. Epikuros ütles: "Mitte see, mida me omame, vaid see, mida me naudime, kujundab meie külluse."

Meie küllus põhineb sellel, kes me oleme, kuidas me elame ja keda me armastame, mitte meie materiaalsel rikkusel.

Meie kalduvus mõelda nappuse-keskselt on tihtipeale seotud ebakindlusega pere ajaloo osas. Üles kasvades oli mu emal probleeme alkoholismiga. Minul kui noorel inimesel oli ema joomise ja puuduste pärast piinlik ja seetõttu tekkis mul häbi. Häbi on see hääl meie peas, mis ütleb, et meist ei piisa. Kui olin teismeline, suurendas mu häbi fakt, et mu sõprade, armsamate ja sugulaste hulgas oli palju inimesi, kes olid palju jõukamad kui minu lähimad pereliikmed. Sõprade kodudes käies avaldas mulle alati muljet, kui laitmatult korras nende kodud olid. Tundus, et kõik mu koolisõbrad käisid paremini riides, neil olid ilusad kodud ja süüa seal. Tundsin alaväärsust, et ma ei suutnud kodu ja riietuse osas võistelda oma lähedaste inimestega, kellel oli teistsugune elustiil.

Teismelisena tundsin nii suurt häbi ja seepärast lahkusin kodust, kui olin 16. Mul vasardas pidevalt peas soov omada ilusat kodu, lahedaid riideid eesmärgiga tõestada, et olen armastust väärt ja võin ka kuhugi kuuluda. Tegelikult piisas minust alati, ma olin alati seda väärt ka ilma kenade riiete ja ilusa koduta, aga häbi ja puuduse-keskne mõtlemine üritasid mulle öelda, et olen väike ja tühine.

Brenee Brown väidab, et elame kultuuris, milles on puuduse-keskne mõtlemine väga tugeval kohal. Ta ütleb: "Ärkame hommikul üles ja ütleme, et ei saanud piisavalt magada. Õhtul heidame voodisse ja ütleme, et ei saanud täna piisavalt tehtud. Me pole kunagi piisavalt peenikesed, piisavalt erakordsed või piisavalt head, kuni otsustame, et oleme." Brenee Brown julgustab meid endile meelde tuletama, et meist piisab, et meie lastest piisab ja kui meil on abikaasa, siis ka temast piisab.

Olen mõelnud oma elus sageli nappuse-keskselt ja kui päris aus olla, siis mõnikord ma siiani ei usu enda väärtusesse ja mõnikord märkan, et soovin end teistele tõestada. Kuid tõde on selline: minust juba piisab ja ma ei pea enda väärtust enda tegevuse kaudu kinnitama. Nii teadvelolek, usk, tänulikkus kui enesest teadlik olemine aitavad mul nappuse-keskse mõtlemise ületada ja mõista, et ma olen vääriline ja väärtuslik just sellisena, nagu ma olen. Ma palvetan, et igaüks teaks oma sisemist väärtust ja oleks samas ka teadlik enda sees ja ümber asuvast küllusest. Soovin tegelikult ka, et teaksime: meist piisab.

Autor: Sille Ruus