Inimmeel töötab väga huvitavalt. Meil on vaja kõike õigustada, seletada ja mõista, et tunda end turvaliselt. Meil on tuhandeid vastust vajavaid küsimusi, sest on nii palju asju, mida mõistuse loogika ei suuda seletada. Pole tähtsust, kas vastus on õige, lihtsalt vastus ise annab turvatunde. Seetõttu teemegi oletusi. Kui teised meile midagi räägivad, teeme oletusi, ja kui meile mingit asja ei räägita, teeme oletusi, et rahuldada oma vajadust teada ja asendada suhtlemisvajadust. Isegi, kui kuuleme midagi ega saa aru, teeme oletusi selle tähenduse kohta ja siis usume neid oletusi.

Teeme kõikvõimalikke oletusi, sest meil napib julgust küsimusi esitada. Need oletused sünnivad enamjaolt kiiresti ja ebateadlikult, sest meis on olemas kokkulepped sel moel suhtlemise kohta. Oleme kokku leppinud, et küsimuste esitamine pole turvaline, oleme kokku leppinud, et kui inimesed meid armastavad, peavad nad teadma, mida me tunneme või mõtleme.

Kui usume midagi, siis oletame meil selles asjas õigus olevat kuni selleni välja, et hävitame suhted selle nimel, et meile jääks õigus. Oletame, et kõik näevad elu nii nagu meie seda näeme. Oletame, et teiste mõttekäik on samasugune nagu meil, et nad tunnevad samamoodi kui meie, süüdistavad nii nagu meie ja kohtlevad vääralt nagu meie. See on üks suuremaid oletusi, mida inimesed teevad. Seetõttu kardame olla teiste hulgas meie ise. Sest arvame, et kõik teised mõistavad meid hukka, teevad meist ohvri, väärkohtlevad meid, süüdistavad meid nii, nagu meil endil on kombeks teha. Nii et enne, kui teistel tekib võimalus meid ära põlata, teeme seda juba ise. Nii töötab inimmeel.

Teeme oletusi ka iseenda kohta ja see tekitab rohkelt sisekonflikte. "Ma arvan, et suudan seda teha." Näiteks teed sellise oletuse ja siis avastad, et ei saa hakkama. Hindad end üle või pead end kehvemaks, kui oled, sest sa pole võtnud aega, et iseendale küsimusi esitada ja neile vastata. Vahest on sul selle olukorra kohta vaja rohkem fakte koguda. Või äkki peaksid lõpetama iseendale valetamise selle kohta, mida sa tegelikult tahad.

Sageli on nii, et kui sõlmid suhte kellegagi, kes sulle meeldib, pead õigustama, miks see inimene sulle meeldib. Näed vaid seda, mida tahad näha, ning eitad, et on asju, mis sulle tema juures ei meeldi. Valetad iseendale, et sul oleks õigus. Siis teed oletusi ja üks neist oletustest on: "Mu armastus muudab seda inimest." Ent see pole tõsi. Su armastus ei muuda kedagi. Kui teised muutuvad, siis seetõttu, et nad tahavad muutuda, mitte seetõttu, et sina neid muuta võiksid. Siis juhtub teie vahel midagi ja sa saad haiget. Äkki näed seda, mida varem keeldusid nägemast, ainult et nüüd on see sinu emotsionaalse mürgi tõttu veelgi võimendunud. Nüüd pead õigustama oma emotsionaalset valu ja süüdistama neid oma valikute pärast.

Sa ei pea armastust õigustama, see kas on või ei ole. Tõeline armastus aktsepteerib inimesi sellistena, nagu nad on, ega püüa neid muuta. Kui püüame neid muuta, siis see tähendab, et nad meile tegelikult väga ei meeldi. Muidugi, kui otsustad kellegagi elada, kui sõlmid selle kokkuleppe, on alati parem kokku leppida kellegagi, kes on täpselt samasugune, nagu sa tahad. Leia keegi, keda sul pole vaja muutma hakata. Palju lihtsam on leida keegi, kes juba on selline, nagu sa soovid, kui hakata kedagi muutma. Samuti peaks see inimene armastama sind sellisena, nagu sa oled, nii et tema ei peaks sind hakkama muutma. Kui teised tunnevad, et neil on vaja sind muutma hakata, tähendab see, et nemad ei armasta sind sellisena, nagu oled. Miks üldse olla kellegagi, kelle jaoks sa pole selline, nagu nad tahaksid?

Peame olema need, kes oleme, siis pole vaja kedagi teist mängida. Kui armastad mind sellisena, nagu olen, tule ja ole minuga. Kui sa ei armasta mind sellisena, nagu olen, jätame hüvasti - leia endale keegi teine. See võib tunduda kalk, kuid just selline suhtlemine tagab, et teistega sõlmitud isiklikud kokkulepped on selged ja laitmatud.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Don Miguel Ruizi raamatust "Neli kokkulepet. Tolteegi tarkuseraamat".