Hommikul ärgates seisab iga inimene silmitsi ülesandega saada oma toimetuste ja suhtlussituatsioonidega maksimaalselt loovalt, efektiivselt, nauditavalt, konstruktiivselt ja paindlikult hakkama. Just nagu arstid peavad olema valmis patsiendi kohta uut infot saades end kiirelt ümber häälestama ja muutma esialgset lahenduskäiku, peab iga inimene olema valmis, et päev toob temani kõned, kirjad, kohtumised, mis löövad esialgse plaani segamini. Enamasti tekitavad sellised asjad negatiivsust, mille tõttu tulemuslikkus kannatab. Nii et kohe pärast äratuskella püüan häälestuda enda sees kahele kogemusele, mis teineteist võimendavad. Esiteks tajun oma keha ning avastan, et tihti on keha pärast ärkamist pinges või olemine raske. See on üldiselt automaatne tagajärg sellele, et aju käivitas kohe to-do-listi. Märganud, mida mu keha tunneb, häälestan end teadlikult emotsioonile, mida võib nimetada uudishimuks. Sellele ei eelne mingit mõtet ega juttu, vaid lihtsalt meenutan endale, kuidas uudishimu tunne tundub, ja siis kogen seda teadlikult voodist välja tulles, pestes, süües.

Ikka ja jälle, kui vähegi meeles suudan hoida, muudan oma emotsionaalset fookust pingelt uudishimule. Ja nõnda kogu päeva, enne igat kohtumist, ülesannet, kirja ja telefonikõnet. Eriti hea on see võte või meetod olukorras, kus muidu tajun endas hoopis kadedust, muret, viha, hirmu, tahtmatust või trotsi. Olen enda ja ka teiste puhul tähele pannud, et sellised meeleseisundid muudavad inimese aeglasemaks ning suhtlus ja ka loominguline eneseväljendus kannatavad. Kasvab vigade tegemise tõenäosus. Samuti oht sibulat lõigates hoopis näppu lõigata. Seega kohe, kui tajud mingi asja ees sisemist raskust, vaata, mis juhtub sama tegevuse, ülesande või inimesega suheldes, kui lood enne sellega suhtestumist endas teadlikult uudishimu seisundi.

Teine võte, mida kasutan, seisneb lihtsas mõttes, mida endale öelda: "Täna juhtuvad minuga igasugused asjad, aga on fakt, et mõned neist on sellised, et kui õhtul magama lähen, siis olen nende eest tänulik." Idee seisneb otsuses märgata uues päevas kõike, mis on ilus, hea ja kingitus. Teadvustada kõiki plussmärgiga hetki, mida sa ei osanud justkui tahtagi. Täpselt nagu iga päev toob meieni kõned, kirjad, kohustused, inimesed, valu ja ebamugavuse, mida sooviksime vältida, toob see meieni ka kõned, kirjad, võimalused, inimesed, hetked, vaated, lõhnad, maitsed, mis on kõik plaanivälised boonused ehk kingitused elult endalt. Selle tõsiasja teadvustamine kohe päeva alguses tekitab minus alati suuremat avatust ja entusiasmi päevale vastu astumisel. See on üks pisike komm, mille endale annan. Iga kord, kui juhtub midagi meeldivat - alustades sellest, et valgus looduses on erakordselt ilus või kohv on maitsev või duši all on mõnus olla -, püüan seda teadvustada kui ühte kingitust paljudest, mis mind päeva jooksul ees ootavad ja milleks ma ei saa otseselt ise midagi teha. See on kingitus päevalt endalt. Kogu idee on märkamises. Teadvustamise element siin tähistab seda, et kui pisike ootamatu kingitus saabub ja ma suudan seda ka nii näha ja hinnata, siis võtan teadlikult kümmekond (või rohkem) sekundit ja kogen sellest tulenevat rõõmu, enne kui muuga jätkan.

Uuringud näitavad, et kui inimene puutub kokku ka kõige pisema ebamugavusega - keegi ei lase teda liikluses läbi, kirjale vastamine võtab rohkem aega, kui plaanitud, jalad külmetavad, muusika poes ei meeldi, mööduv inimene ei naerata jne -, jääb aju negatiivsusesse kinni tihti 90 sekundiks või enamaks. Kui inimesega juhtub aga midagi positiivset - keegi avab ukse, keegi naeratab, ta saab mõne positiivse teate jne -, siis kestab sellest tulev õnnetunne vaid mõne sekundi. Evolutsioon on arendanud inimaju pöörama suuremat tähelepanu ellujäämise eesmärgil halvale - ohule. Kuid probleem, nagu ütleb üks minu õpetajaid neuroteadlane Rick Hanson, seisneb selles, et me elame kiviaja ajuga modernses maailmas. Kunagi töötas aju meie kasuks, tõlgendades igat väiksematki raginat potentsiaalse surmaohuna, päästes sedasi meie elu. Ent seesama aju loob meis kohe-kohe-saame-surma-tunde tänasel päeval ka siis, kui me saame korraga liiga mitu e-kirja. Seetõttu aitab tänulikkuse tunde teadvustamine või loomine tuua ellu tasakaalu ja tajuda, et me ei ela ainult keset ohtu, vaid meiega juhtuvad paralleelselt kogu aeg ka asjad, mis on head, meeldivad ja toredad.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Alar Ojastu raamatust "Ratsionaalne emotsionaalsus".