Eestis on viimasel ajal ilmsiks tulnud laste seksuaalse väärkohtlemise skandaalides üha uuesti üles kerkinud küsimused, miks laps peale seksuaalvägivalla kogemist kohe juhtunust ei rääkinud, miks ta midagi ei öelnud. Miks ta alles täiskasvanuna ennast avab või veel hullem, sellest mitte kunagi ei räägigi?

Enamik seksuaalvägivalda kogenutest tunneb lapsepõlves aset leidnud seksuaalse väärkohtlemise pärast häbi- ja süütunnet. Kui see kestis kuid või aastaid, võivad nad end eriti süüdi tunda. Paljud täiskasvanud, kes on olnud lapsena väärkoheldud, usuvad, et nad oleks pidanud väärkohtleja peatama. Aga kuidas nad oleks saanud seda teha? Laps on selles olukorras jõuetu.

Väärkohtlejal on harva vaja kasutada füüsilist jõudu, et last sunni teel vaos hoida, teda seksuaalselt sundida - ta võib rakendada jõudu paljudel teistel viisidel. Lapsed on sündinud ja kasvatatud selliselt, et nad kuuletuvad vanematele ja nii on kõikidel täiskasvanutel, eriti sugulastel, küllaldaselt autoriteeti, et panna laps tegema mida tahes.

Kui laps ei saa väärkohtlejat ise peatada, miks ta siis ei räägi kellelegi teisele sellest, mida kogeb? Lapsel ei pruugi olla kedagi, kellele rääkida ja ta ei pruugi teada, mida rääkida. Ta võib olla hirmul tagajärgede pärast, mis võivad järgneda siis, kui keegi teda usub. Ta võib tunda niivõrd suurt süüd ja segadust, et ei tihka kellelegi rääkida. Ta tunneb, et on ise toimuvas süüdi.

Kellele rääkida?

Laps võib olla väärkohtlemise pärast väga mures või rusutud. Ta ei saa rääkida lihtsalt ükskõik kellele millestki, mis on tema jaoks niivõrd segane ja häbiväärne. Ainsad inimesed, kes saaksid aidata, on vanemad ja usaldusväärsed täiskasvanud, keegi, kes on tema silmis autoriteetne.

Mõned lapsed räägivad emale, kui neid on väärkoheldud, teistel lastel ei ole ema või mõnda lähedast hooldajat, kellele nad saaksid oma saladusest rääkida. Ema võib olla kodust lahkunud, haige, surnud või haiglas. Ta võib ka ise olla väärkohtleja või väärkohtlemisega seotud. Emad, kes on füüsiliselt küll läheduses, võivad olla niivõrd hõivatud oma probleemidega, et neil pole aega ega kannatust kuulata. Mõnel lapsel ei olegi lähedast ja usalduslikku suhet ühegi täiskasvanuga.

Isegi siis, kui lapsel on head suhted vanematega, leidub ikka palju põhjuseid, miks ta ei taha sellest rääkida. On kodusid, kus seks on tabuteema ja vanemad on väga ranged. Niisiis on lapsed liiga hirmul selle pärast, mida seksuaalse väärkohtlemise teema võib endaga kaasa tuua. Juba piinlikkusetunne ei luba paljudel lastel sellest rääkida, sest häbi ja häbimärgistus, mis ümbritsevad seksuaalset väärkohtlemist, teevad sellest rääkimise väga raskeks.

Lapsed, keda on väärkoheldud, tõmbuvad sageli endasse. Nad häbenevad, ei usalda inimesi ning hoiduvad kellegagi lähedaseks saamast, et vältida võimalust, et keegi nende saladusele jälile saaks. Neil pole sõpru, kellele rääkida.

Mida öelda?

Isegi siis, kui lapsel on mõne täiskasvanuga hea ja usalduslik suhe, võib ta leida, et on võimatu temaga väärkohtlemisest rääkida. Kuidas sa räägid? Mida sa ütled? Paljud lapsed on olnud väärkoheldud väga varasest east alates, mistõttu nad on olnud liiga väikesed, et rääkida või liiga noored, et aru saada, mis nendega toimub. Ka vanemad lapsed ei tea, kuidas rääkida sellest, mis nendega toimub. Isegi teismelised leiavad, et seksuaalsest väärkohtlemisest on väga raske rääkida. Nad võivad tunda liiga suurt häbi või piinlikkust ega tea, kuidas asjast rääkida. Nad ei pruugi midagi teada seksuaalkasvatusest.

Hirmud tagajärgede ees

Isegi siis, kui lapsel on olemas usaldusväärne täiskasvanu, kellega ta saab rääkida ja ta teab, kuidas kirjeldada seda, mis temaga toimus, võib ta vaikida hirmu tõttu selle ees, mis edasi võib juhtuda. Need hirmud sisaldavad väärkohtleja ähvardusi, hirme selle ees, et teda ei pruugita uskuda, hirme teiste inimeste reaktsioonide ees, hirme selle pärast, mis võib juhtuda väärkohtlejaga ja hirmu selle ees, et midagi ei muutu.

Väärkohtleja ähvardused

Igas vanuses lapsed kardavad, et ema hülgab neid või neid eraldatakse emast. Väärkohtlejad, eriti isad ja teised pereliikmed mängivad selle hirmuga ja ütlevad lastele sageli, et see on nende süü, kui perekond laguneb või kui ema on ärritunud. Lapsele pannakse vastutus perekonna kooshoidmise eest ja nad peavad kaitsma ema haiget saamise eest, kuigi väärkohteja on ise see, kes perekonnale kahjustusi põhjustab. Sageli ütlevad väärkohtlejad lastele, kui nad kellelegi midagi räägivad, siis nad hüljatakse, neid süüdistatakse ja neid ei usuta.

Mõned väärkohtlejad kasutavad füüsilist vägivalda, et oma ohvreid endaga seksuaalsetesse tegevustesse sundida. Vägivald ja vägivallaga hirmutamine on lihtsad viisid, mille abil lapsi vaikima sundida, kuigi kõige enam levinud on ähvardused, mis on seotud rääkimise tõttu last ja tema perekonda tabavate tagajärgedega.

Hirmud teiste inimeste reaktsioonide ees

Lapsed ei räägi väärkohtlemisest sageli seepärast, et neil on hirm selles ees, kuidas teised inimesed reageerivad. Tavaliselt kardetakse, et neid ei usuta ja sageli võimendab väärkohtleja seda hirmu. Tegemist on lapse sõnaga täiskasvanu oma vastu ja täiskasvanu võib olla üldsuse silmis väga hinnatud ja respekteeritud. Lapsed kardavad sageli, et rääkimine teeb teistele inimestele haiget, eriti emale ja teistele pereliikmetele. Samuti võivad nad karta, et teised inimesed hakkavad neid pidama räpasteks ja rüvetatuteks ega taha neid enam tunda. Süütunne ja häbi panevad lapsi kartma, et neid hakatakse süüdistama ja teised toetavad väärkohtlejat, mitte last.

Hirmud väärkohtleja pärast

Väärkohtlemisele vaatamata armastavad paljud lapsed oma väärkohtlejat ega taha, et nende väärkohtleja saaks haiget seetõttu, et väärkohtlemine ilmsiks tuleb. Nad on mures, et nende ema või pereliikmed hülgavad või karistavad väärkohtlejat. Lapsed kardavad samuti, et kui nad räägivad väärkohtlemisest, siis pannakse väärkohtleja vangi, ta saab peksa või tapab ennast.

Hirm, et rääkimine ei aita

Laps võib tunda, et isegi siis, kui ta räägiks, ei saaks ta väärkohtlemise lõpetamiseks midagi teha. Lapse jõuetusetunne võib samuti panna ta tundma, et keegi teine ei saa seda oluliselt muuta. Paljud lapsed tahavad, et väärkohtlemine lõppeks ja kardavad, et nad võivad muuta olukorra hullemaks. Nad kardavad, et neil pole kontrolli selle üle, mis juhtub edaspidi. Nad kardavad, et neile ei jäeta sõnaõigust ja olukord võib muutuda halvemaks.

Lapse segased tunded

Lapsed, keda on väärkoheldud, on hirmutavas ja segadust tekitavas olukorras. Võimalik, et nad ei ole eales millestki sellisest kuulnud. Keegi pole neile öelnud, et see on õige, aga keegi pole ka öelnud, et see on vale.

Sageli algab väärkohtlemine järk-järgult - kallistus kasvab nädalate või aastatega puudutamiseks, seksuaalvahekorraks või oraalseksiks. Lapsed võivad nautida algset soojust ja kontakti, aga siis tunnevad nad hirmu ja süütunnet, kuna väärkohtlemine areneb edasi ja nad tajuvad, et see on ebameeldiv või saavad aru, et see on vale. Sellises olukorras tunnevad lapsed sageli, et nad on väärkohtlejat julgustanud. Nad tunnevad, et nad on end kaudselt asjasse seganud ja saanud vaid seda, mida nad olid ära teeninud. Kuidas saavad nad nüüd rääkida, kui rääkime tähendab enda süü paljastamist?

Kui väärkohtlemine algab järsku, on lapsed sageli liiga hirmunud või hämmeldunud, et midagi öelda. Nad loodavad, et seda enam ei juhtu, aga kui see kordub, siis kuidas saavad nad sellest nüüd rääkida, kui nad ei rääkinud esimesel korral?

Mõtete blokeerimine

Teiseks viisiks, kuidas lapsed väärkohtlemise traumaga toime tulevad, on sellega seotud mõtete blokeerimine, teesklemine, et seda ei toimu. Lapsed võivad väärkohtlemise oma mõtetest välja lülitada niivõrd täielikult, et nad ei mõtle sellele üldse ka siis, kui väärkohtlemine tegelikult aset leiab.

Pärast väärkohtlemise lõppemist blokeerivad paljud inimesed kõik mälestused sellest, kuni miski toob need taas pinnale. Mõned väärkohtlejad annavad lapsele pärast väärkohtlemist maiustusi, raha või muid autasusid, mis ajab lapse veel rohkem segadusse. Ta tunneb, et see oli tema enda süü, kuna ta võttis anni vastu ja seega ei saa ta kellelegi rääkida.

Väärkohtlejad kannavad hoolt selle eest, et lapsed väärkohtlemise ajal seksuaalselt erutuksid. Lapsed, kes saavad rahulduse seksuaalsest stimulatsioonist, mõtlevad sageli, et kuna nad on tundnud mingit mõnu, siis on nad väärkohtlejat julgustanud ja seetõttu ei saa nad kellelegi rääkida. Lapsed ei naudi seksuaalselt väärkoheldud olemist, kuid nad võivad nautida mõningaid asju, mis sellega kaasnevad. Nad võivad nautida tähelepanu või kiindumust, eriti siis, kui neile mujal seda väga vähe pakutakse. Nad võivad nautida füüsilist stimulatsiooni ja seksuaalset erutumist. Seksuaalne väärkohtlemine sisaldab endas palju rohkemat kui kiindumus, tähelepanu ja füüsiline stimulatsioon. See tähendab ka lapse reetmist vanema inimese poolt, keda laps on usaldanud, lapse tunnetega manipuleerimist ja kohatut seksuaalset kontakti.

Süütundest vabanemine. Mitterääkimise põhjuste mõistmine ei kaota süü- ja häbitunnet üleöö, kuna neid tundeid on kaua aega enda sees hoitud. Mineviku hingehaavade tervendamiseks tuleb kindlasti abi otsida.

Üks võimalus oma traumeeriva kogemusega tegeleda on teraapias, kus terapeudi toel saab traumeerivate lapsepõlvemälestustega tegeleda.

Artikli kirjutamisel on kasutatud Carolyn Ainscough´i ja Kai Toon´i raamatut "Läbimurre. Abiks lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenuile", millest võib traumaga tegeledes samuti abi olla.

Autor: Pille Alaver

Allikas: Holistika.ee