Meie liikumine füüsilises väljenduses toimub läbi inimkehasse sisenemise, seal elamises ja kogemises, millegi uue arusaama vastuvõtmises ja vanast vabanemises. Meie teekond algas väga-väga kauges minevikus ja jätkub lõputult. Millal ja kuidas see lõpeb, pole meil vaja teada, selle eest kannavad hoolt kõrgemad jõud.

Siinkohal tuleb mängu nn pärilikkus, mida me oma eellastelt geenide kaudu saime, saame nüüd ja tulevikus. Kas saame head või halvad geenid? Meil on kombeks piirduda kahe valikuga. Nõnda tituleerivad inimesed oma elu plusse ja miinuseid. Näiteks: "Oi mul on halvad geenid, mu elu peabki õnnetu olema!" Seda saab nimetada juba uskumuseks. Elu ei pea olema õnnetu ega tingimata ka Eedeni aed - mõlemad on äärmused. Inimese looming seisneb kesktee leidmises. Loomise alguses olime puhtad valged valgused, aga kui praegu vaadata inimese energiavälja, siis päris säravaid ilusate värvidega on väga vähe. On näha väga palju kõikvõimalikke kogemusi.

Pühapaigad on olulised

Tarkusi, teadmisi ja oskusi omandame me igas kehastuses. Kui oleme füüsilises kehas, siis kogunevad need kõik meie alateadvusse ehk arhiivi. See on nagu meie raamatukogu, kus on pisima täpsusega kõik kirjas. Seda on võimalik lugeda, teada, näha ja kuulda. See "raamatukogu" on kättesaadav meist kõrgemal tasemel olevatele tsivilisatsioonidele ja teejuhtidele, kes on alati meiega. Siin ei ole petmise ega valetamise võimalust.

Pärilikkus liigub mööda nähtamatut energialiini ühelt olendilt järgmisele. Pärilikkus on informatsioon ehk energia. Suguvõsa on energia liikumise tee, teadmiste ja kogemuste liikumise tee. Iga eelnev põlvkond edastab energia järgnevale, toites seda teadmiste, oskuste ja elu väega. Pärilikkuse energia antakse edasi emapiimaga ning seepärast on väga oluline, et ema toidaks last rinnaga Piimas on ürgsed tarkused, mida ei asenda mitte miski.

Informatsiooni ehk energia mõttes on väga olulised ka pühad kohad, kus inimesed on läbi viinud rituaale, väestades seda kohta. Pühapaiku külastades on inimesed sageli öelnud, et nad tajuvad selle koha erilist energeetikat. Ja ega ilmaasjata ole rahvas pahane, kui metsamajandamise käigus raiutakse maha ka hiied ja ristimetsad. Pühad võivad olla ka kivid, puud, jõed ja järved, mäed ja erilised omalaadsed kohad, nn dolmenid, kuhu maeti elus inimene. Tema vaimne olemus jäigi sinna õpetama neid, kes käisid dolmenikohas kui pühas paigas. Taoline õpetus toimis alateadvuse tasandil ja andis inimesele enesekindlama tunde selles reaalsuses tegutseda, samuti suurema julguse olla tema ise ja usu elus hakkama saada.

Füüsilisel tasandil edastatakse enda DNA-mudel järglastele, kes teevad omad korrektiivid, valides endale kogemiseks vajalikud geenid nii ema- kui isaliinis. Kui uus tulija rändab mööda oma - ma rõhutan "oma" - liini pidi, on tal palju kergem elus hakkama saada, sest talle tundub, et ta on seda või teist juba varem kogenud. Tavaliselt öeldakse, et ma nagu mäletaksin seda kõike, mida ma praegu läbi elan, aga mitte ei tule meelde, millal ja kus see toimus. Kõik on ju kuulnud väljendit déjà-vu? Prantsuse keeles tähendabki see "juba nähtud". Ma nagu teaksin ette, mis järgneb.

Igaühel on oma missioon

Lisaks infole liigub suguvõsa liini pidi ka eluenergia. Märgiks sellest, et see energialiin normaalselt töötab, on inimeste vitaalsus, nad on rahulikumad ja õnnelikumad, tulevad alati toime ja toetavad oma väega teisigi. Samuti on nende tervis tugevam ja raskustele vastupidavam. Kui aga seoses elu õppetundidega on vaja valida võõras eellane ega ole võimalik liikuda tuttava suguvõsa liini pidi, siis see pidavat ikka päris hull olema, õppetunnid on väga karmid. Nii teejuhid räägivad. Kuna me ei tea seda ega saa asjadest aru, siis ajame sageli raskused ja ebaõnne kellegi teise kaela. Ja hoidku taevas selle eest, kui väeliin katkeb või suure vihaga katkestatakse, pannakse needus peale või lõpetatakse suhtlemine. Oma 30-aastase praktika põhjal tean, et midagi hullemat on raske leida.

Oli üks ema, kelle poeg oli paras kaak. Tegude pärast mõisteti tema üle kohut ja pandi pikaks ajaks luku taha. Ema tuli minu juurde, sest soovis õpetust, kuidas terveks saada. Lasin tal oma lugu jutustada, mis ja millal ja mille pärast. Loost koorus välja väga ebameeldiv tõde: ta oli oma poja ära neednud ja selle kohta pojale ka kirja saatnud.

Ma ei unusta kunagi seda valusööstu, mis minust läbi käis ja oma pojale mõtlema pani. Küsisin endalt, kas mina oleksin selliseks teoks võimeline. Sain vastuse, et ei oleks. Sel hetkel mõistsin, et me tuleme siia reaalsusesse ka teisi nende eluteel toetama ja ennekõike andma, alles seejärel saama. Mõistsin sel hetkel ka seda, et ma ei saa seda ema mitte kuidagi aidata, võin ainult käsi laiutada.

Meil on toredad teejuhid ja kui neilt lugupidavalt küsida, siis nad on alati valmis meid infoga toetama. Aga ära kunagi looda, et nad sinu eest midagi ära otsustavad. Sa tuled ju maa peale harjutama ning pead ise otsustama ja tegema. Sain teada, et see ema oli tulnud siia reaalsusesse emaarmastust proovile panema, aga ta lihtsalt hüppas alt ära teiste inimeste negatiivsete arvamuste tõttu tema ja ta poja kohta. Mõtle vaid, milline häbi inimtasandil. Mis loeb üks häbitunne võrreldes hinge kõrgema arengu vajadusega - mitte midagi! See lugu lõppes siiski toredasti, ema palus andeks ja tühistas needuse.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Mai-Agate Väljataga raamatust "Uue ajastu algus".