Valgustunud ühiskonna aluseks on oskus ennast või teisi mitte kahjustada - ei alguses, keskel ega ka lõpus. Sel moel saaks eksisteerida mõistlik maailm. See saab alguse tervemõistuslikest kodanikest, seega meist endist. Peamine vägivald enese vastu, peamine halb, mida saame endale põhjustada, on teadmatusse jäämine. See tähendab, et meil ei ole piisavalt julgust ja lugupidamist ennast ausalt ja leebelt vaadata. Me ei põhjusta halba, kui oleme tähelepanelikud. See tähendab, et meil on olemas võime selgelt näha ja võime suhtuda nähtusse lugupidamise ning osavõtlikkusega. Selleni juhib meid algne praktiseerimine. Kuid tähelepanelikkus ei piirdu formaalse meditatsiooniga. Meditatsioon aitab meil suhestuda kõigi oma elu üksikasjadega. See aitab meil näha ja kuulda ja haista, sulgemata seejuures meie silmi, kõrvu või nina. Elukestev teekond viib meid ausa suhteni vahetu kogemusega ja piisava enesest lugupidamiseni, et mitte suhtuda sellesse kogemusse hinnanguliselt.

Muutudes sellel leebe aususe teel üha siiramaks, rabab meid arusaamine, kui sageli oleme millegagi halba põhjustades silma kinni pigistanud. Oleme oma stiilis nii sees, et ei kuule, kui inimesed üritavad - olgu lahkelt või järsult - märku anda, et võime neile oma olemise või suhtlemisviisiga halba põhjustada. Oleme ise oma tegutsemistavadega nii harjunud, et usume ka teisi seda olevat. Seista silmitsi sellega, kuidas me teisi kahjustame, on piinarikas, ja selle arusaamani jõudmiseks kulub aega. Teekond saab teoks, kui oleme pühendunud leebusele ja aususele, ärkvelolekule ja tähelepanelikkusele. See viimane aitab meil märgata oma ihasid ja agressiivsust, oma kadedust ja teadmatust. Me näeme neid, ent ei asu tegutsema. Tähelepanelikkuseta me neid ei märka.

Järgmiseks sammuks on ohjeldamine. Tähelepanelikkus on pinnas, ohjeldamine on teekond. Ohjeldamine on üks neist ahistavalt kõlavatest pingul sõnadest. Elavaloomulised, mahlakad, huvitavad inimesed ei harrasta ometi eneste ohjeldamist. Nad võivad ehk mõnikord end ohjeldada, kuid see pole nende elustiil. Praeguses kontekstis on ohjeldamine aga paljuski meetod, mis teeb meist dharma inimese. Siis ei haara me kohe meelelahutuse järele, kui igavus hakkab ligi hiilima. Siis ei asu me kohe avarust täitma, kui on mingi tühimik.

Kord sain harjutada huvitavat meditatsiooni-meetodit, mis oli kombinatsioon tähelepanelikkusest ja ohjeldamisest. Pidime lihtsalt tähele panema oma liigutusi ajal, mil tunneme end ebamugavalt. Hakkasin märkama, et sikutasin ebamugavust tundes ennast näiteks kõrvast, sügasin nina või pead, kuigi see tegelikult ei sügelenud, või sättisin oma kaelust. Tundes, et pind hakkab jalge alt kaduma, tegin ma igasuguseid pisikesi, närvilisi ja ähmi täis liigutusi. Me ei pidanud midagi muutma, ei pidanud end mitte kritiseerima, vaid lihtsalt jälgima, mida teeme. Märgates, kuidas püüame vältida põhilist pidetusetunnet, saame selle tundega ühenduda.

Ohjeldamine - vältimaks tavapäraseid impulsiivseid reaktsioone - on osaliselt seotud meelelahutuslikust hoiakust loobumisega. Ohjeldamine aitab näha, et leidub midagi, mis jääb tekkiva igatsuse (või agressiivsuse, üksinduse vms) ja meie järgneva käitumise vahele. Meis on midagi, mida me ei taha kogeda ega kogegi, sest oleme oma tegutsemises nii kiired. Meie harilike elude, kogu meie vestlemiste, liikumiste, kõigi meie mõtete taustal asub põhimine pidetusetunne. See pulbitseb pidevalt. Kogeme seda rahutuse ja närvilisusena. Kogeme seda hirmuna. See kutsub esile kirge, agressiivsust, teadmatust, kadedust ja uhkust, ent selle sisuni ei tungi me kunagi.

Enda ohjeldamine on viis, kuidas tundma õppida selle rahutuse ja hirmu olemust. See on pidetusega kohanemise viis. Kui asume - rääkides, tegutsedes või mõteldes - kohe oma meelt lahutama, kui pausi kunagi ei tekigi, ei saa me kunagi lõdvestuda. Jäämegi läbi oma elude kiirustama. Oleme alati hädas "korraliku ähmisolekuga", nagu selle kohta ütles mu vanaisa.

Ohjeldamine on viis, kuidas iseendaga sügavaimal võimalikul tasandil sõbraks saada. Saame suhestuda sellega, mis jääb kogu pulbitsemise ja mulksumise ja puuksumise taustale. Selle taustale, mis tungib välja ja võtab pinges, kontrolliva, manipuleeriva (või ükskõik millise) käitumise kuju. Seal on midagi äärmiselt pehmet, midagi õrna, mida me kogeme hirmu või närvilisusena.

Oli kord üks noor naissõdalane, kes sai oma õpetajalt ülesande võidelda Hirmuga. Sõdalane ei tahtnud seda teha. See tundus liiga agressiivne, heidutav ja ebasõbralik. Ent õpetaja ütles, et nii tuleb teha ja andis talle lahinguks juhised. Siis see päev saabuski. Noor sõdalane seisis ühel pool ja Hirm oli tema vastas. Sõdalane tundus endale väga väikesena, Hirm aga näis olevat suur ja raevukas. Mõlemal olid omad relvad. Noor sõdalane tõusis, liikus Hirmu suunas, avaldas siis kolm korda maha heites austust ning küsis: "Kas saaksin loa sinuga võidelda?" "Tänan, et küsisid nõusolekut ja osutasid mulle sellega lugupidamist," vastas Hirm. Edasi küsis noor sõdalane: "Kuidas on mul võimalik sind võita?" Hirm aga vastas: "Minu relvadeks on kiire kõnelemine ja sinu näole hästi lähedale tulemine. See muudab su täiesti jõuetuks ja sa teed kõik, mis ma ütlen. Kui sa mu korraldusi ei täida, pole mul su üle võimu. Võid mind kuulata ja minust lugu pidada. Ma võin sind isegi veenda. Aga kui sa ei käitu mu korralduste kohaselt, pole mul võimu."

Niimoodi õppiski noor sõdalane Hirmust võitu saama. Nii asjad tegelikult toimivadki. Peame tundma teatud lugupidamist närveerimise suhtes. Lisaks peame mõningal määral mõistma, kuidas tunded meid oravarattas ringi jooksutada saavad. See arusaamine aitab meil avastada oma valu ja hingelise segaduse suurendamise tagamaid ja sedagi, kuidas endale halba põhjustame.

Meie põhiolemusse kuuluvad nii headus, tarkus kui ka arukus, mistõttu võime enese ja teiste kahjustamise lõpetada. Tähelepanelikkus aitab meil asju näha, kui need esile kerkivad. Mõistmisvõime ei lase meil käivitada ahelreaktsiooni, mis paisutaks pisiasjad hiiglaslikeks. Me laseme asjadel olla tillukesed. Need jäävadki pisiasjadeks. Need ei paisu kolmandaks maailmasõjaks või perevägivallaks.

Jõuame selleni, kui õpime hetkelist pausi pidama, õpime mitte kordama samu asju ikka uuesti. Kui teeme lihtsalt pausi ega täida otsekohe kogu avarust, kujuneb sellest meid muutev kogemus. Oodates saame ühenduse nii põhilise rahutuse kui ka põhilise avarusega. Lõpptulemusena ei põhjusta me enam halba. Õpime end põhjalikult tundma ja endast lugu pidama.

Igasuguseid asju võib ette tulla. Ükskõik mis võib meie koju siseneda. Ükskõik mille leiame oma elutoa diivanilt - me ei lähe endast välja. Enda tundmaõppimine on meid põhjalikult ümber kujundanud. Aus, õrn tähelepanelikkus on meid põhjalikult ümber kujundanud.

Halba põhjustamata elamine kannab selle teekonna järel vilja - see tagab meie keha, kõne ja mõttemeele põhilise heaolu. Kehaline heaolu on kui mägi. Mäe peal toimub mõndagi. Sajab vihma või rahet, tõuseb tuul, tuiskab lund. Päike on kohati väga kuum, pilved libisevad üle, loomad jätavad sinna oma väljaheiteid ja sedasama teevad ka inimesed. Inimestest jääb maha rämpsu, mille teised inimesed ära koristavad. Palju asju tuleb ja läheb sel mäel, kuid tema lihtsalt püsib seal paigal.

Kui oleme end täielikult näinud, saabub kehaline rahu, mis on kui mägi. Me ei muutu enam närviliseks ega pea oma nina sügama, kõrva sikutama, kedagi togima, toast välja jooksma või end unustusse jooma. Üdini hea suhe iseendaga viib meid rahuolekusse, kuid see ei tähenda, et me ei võiks joosta või hüpata või tantsida. See tähendab, et puudub sundkäitumine. Me ei tööta üleliia, ei söö üleliia, ei suitseta üleliia, ei võrguta üleliia. Lühidalt, me lõpetame halva põhjustamise.

Allikas: Pema Chödron "Kui kõik variseb kokku", kirjastus Pilgrim

Raamat sisaldab nõuandeid ja soovitusi, kuidas
• kasutada valusaid tundeid tarkuse, osavõtlikkuse ja julguse arendamiseks
• luua teistega suheldes avatust ja tõelist lähedust
• muuta oma negatiivseid käitumismustreid
• töötada kaootiliste olukordadega
• õppida edendama osavõtlikku ja mõjusat sotsiaalset tegevust

PEMA CHÖDRÖN on USA päritolu budistlik nunn, kes elab ja õpetab Põhja-Ameerika esimeses lääne inimestele loodud tiibeti kloostris Gampo Abbey's (Cape Breton, Nova Scotia, Kanada). Ta on tunnustatud meditatsiooniõpetaja Chögyam Trungpa üks olulisemaid õpilasi ja mitme raamatu autor (nt "The Wisdom of No Escape" ja "Start Where You Are"). Eesti keeles on 2007. aastal kirjastuselt Pilgrim ilmunud tema teos "Rahu sõja ajal", mis õpetab rahu säilitamist kriisiaegadel.


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid