Just sellistel, mustjashallidel päevadel, kohtame inimesi ja lugusid, kes või mis ei ole meile Minu inimesed ega Minu lood, sest need hetked ja kohtumised ei tee pai, vaid puudutavad pihta ning ärritudes käivitume tegema, ütlema, olema ja tundma - reageerima ja vastama läbi enese tunnete.

Maailma võlust saab maailm täis valu, segadust, vastukäimist - lapsed ei kuula sõna ega kasva ise, mees poetab sokke, jätab poriste jälgede rea, avab veel ühe pudeli, naine mäletab ja meenutab, tema sõnadevool ei näi lõppevat kunagi, naaber elab liiga kuuldavalt ja nähtvalt seina või aia taga, noorsugu proovib pöördeid ja detsibellide ulatust, valitsus või ülemus tutvustab järgmist suurepärast kokkuhoiuplaani, keegi ütles ei või heitis vale pilgu või sõna, hambad valutavad, selg ei kanna enam enese koormat ja rahakott, võrreldes arvetele kirjutatud numbritega, on õhuke, jne, jne, jne - selliste ebameeldivate ja enese jaoks valede asjade loetlemist võiks jätkata homseni, vahel ka kauemgi.

Seda kirjutades ma ei naera Sinu ega enese üle, ei võta kergelt ega pilka osatavalt. Tegelikult voolavad pisarad, sest on väsimus - oma elu elades olen, oleme väsinud, sest nii vale ja ebaõiglane näib maailm - justkui oleksid prillid vahetusse läinud. Tunneme vajadust ennast kaitsta kõige selle eest, mis ei ole oma ega hoia. Kuid, kui inimene kaitseb iseennast, siis on ta sõjas, sest enesele vastu seisjaid näeb ta vaenlastena - ka iseennast, kui ennast tuleb iseenda eest kaitsta. Vaenlane on kõik see, mis või kes nö tekitavad halva ja valena olemise tunde ega lase olla vabalt, sest segavad tunded segavad head(na) olemist.

Oma teel, kogetust järeldusi tehes ja otsuseid vastuvõttes, loome märksõnad inimeste, asjade ja toimuva kohta ning just need sõnad avavad uksed peidetule - astume Pandora laekasse meie enese sees ja me tunneme iseennast oma elu elades üsna kehvasti, sest ruumi ei ole ja õhku ei jätku. Oleme vangid, kes on jäetud, enese poolt võetud, vabaduseta. Tahaks, et keegi päästaks ära, kuid mitte keegi ei saa päästa inimest tema enese käest - iga inimese elu on tema enda elada.

Kuna kangelast ei tule ja keegi talle puhtaks ei roogi, siis nii sageli kõlab otsus - süüdi - see asi, inimene, juhtunu on süüdlane ja seega saab just sellest peapõhjus olnule ja olevale - vaenlane, kes tuleb eemaldada ekraanilt, sõnadega põrmustada, teoga koht kätte näidata. Valitud tegevus on see, mis peaks andma iseendale signaali - mina hoolin, mina kaitsen ise ennast vaenlas(t)e eest.

Kui on nii nagu on - elame oma igapäevast elu ja seda tehes meenub või näeme või kuuleme või saame osa inimesest/ loost, kes või mis ei ole just see minu, vaid keegi või miski, kellele/ millele mõtlemine kasvatab tundeid, siis selle asemel, et astuda tuttavale teele - vältida, tunda tõrget ja reageerida vaenlasele - leiame positiivse - otsime head. Kui tunneme tunnet pead tõstmas ja on tahe astuda sedasama, juba käidud ja korratud vana rada, siis on võimalus vahetada sagedust - vahetada vanad ja täiskirjutatud klaasid, uute ja säravate vastu. Vaadata oma elu ja iseennast lähemalt, anda enesele aega olla ja otsida head. Otsida seda killukest, mis valmistab enesele rõõmu. Otsida üles see kullatera, mille olemas olemise ja kogemise üle suudame tunda päriselt tänulikkust. Selline hea olemine ja sellise hea kogemine on olemas igas asjas, loos ja inimeses - oma enese soovi korral on võimalik see üles leida.

Kui öeldakse, et üks tõrvatilk rikub ära mee, siis üks hea sõna suudab väljaöelduna lohutada ja teha pai pisaraist kriimulisele põsele, toetada raskel hetkel ja tuua ka päikese pilve tagant välja - näe head ja Sa tunned endas head olemist ja Sina saad jagada head. Head jagades, ka iseendaga seda tehes, oled juba muutnud maailma - enese oma - ja just sealt algavad ja sinna suunduvad kõik Sinu enese lood, sest kõik teed viivad Rooma - iseendani. See, mida teed, selle teed enesele. See, mis on sees, see on ka väljas. Sina lood iseennast, kui maailma ja maailma kui iseennast, läbi iseenda. See, mis on Sinu sees olemas, selle lood maailmana nähtvaks.

Keskendu heale, positiivsele ja Sa märkad, et muudad oma maailma heaks ja mõnusaks paigaks. Sinul ei tule pähe ennast kaitsta nende inimeste, asjade või lugude eest, kelle või mille üle oskad rõõmu ja tänulikkust tunda - Sina näed elu ja olemisi ja kohtumisi ja lugusid kingitustena. Ilma kaitses olemata, lood Sa ennast vabana, sest pole vaja valvel olla, valmisolekus number üks oodata, et kõigele valele koheselt vastu reageerida. Sinu ümber on olemas ja Sa kohtud - minu Inimestega.

Kogetud tunded, neile antud hinnangud ja vastuvõetud otsused - see ongi maailmas olev ja tuntav enese sees - näed ja koged läbi enese valitud prillide. Ohvrilt võetakse ja talle jääb alati vähem. Kingituse vastuvõtnu kogeb head ja loob head - külvad seda, mida lõikad.

Autor: Marianne Umborg