Su parim sõltub sellest, kas tunned end suurepäraselt ja oled õnnelik, või oled löödud, vihane või armukade. Tujude vaheldumise järgi võib su parim muutuda ühest hetkest teise, tund-tunnilt, päev-päevalt. Su parim muutub ajas.

Kvaliteedist hoolimata jätka ikka endast parima andmist - ei rohkem ega vähem kui sinu parima. Kui liigselt pingutad, et teha rohkem, kui on su parim, kulutad vajalikust rohkem energiat ja lõppude lõpuks jääb su parim puudulikuks. Kui pingutad üle, kurnad oma keha, töötad endale vastu ja kulutad kokkuvõttes eesmärgi täitmisele rohkem aega. Aga kui annad vähem kui oma parima, siis muudad end vastuvõtlikuks frustratsioonile, enesesüüdistusele, süütundele ja kahetsusele. Anna lihtsalt oma parim - elu igas olukorras. Ei loe see, kas sa oled haige või väsinud, kui annad alati endast parima, siis ei saa sa kuidagi enda üle kohut mõista. Kui sa ei mõista enda üle kohut, siis ei hakka sa end süüdistama, süüdi tundma ega karistama.

Tehes alati kõik, mis on sinu võimuses teha, purustad sellega raske lummuse, mille kütkeis oled vaevelnud.

/.../

Kui annad alati oma parima, hakkad intensiivselt elama. Oled produktiivne, oled endaga hea, sest annad end oma perele, kogukonnale, kõigele. Kuid see muudab su võimsalt õnnelikuks. Kui annad endast alati parima, hakkad tegutsema. Endast parima andmine tähendab tegutsemist, sest sa armastad seda, mitte seda, et ootad tasu.

Enamik inimesi teeb täpselt vastupidist: nad tegutsevad vaid vastutasu ootuses ega naudi oma tegevust. Sellepärast ei anna nad ka oma parimat. Näiteks läheb enamik inimestest hommikul tööle ainult palgapäeva ootuses ja raha pärast, mida nad oma töö eest saavad. Nad jõuavad vaevu oma palgapäeva ja nädalavahetusi ära oodata. Nad töötavad tasu nimel ja selle tulemusena hakkavad nad tööle vastu. Nad püüavad tegevust vältida ja see muutub aina raskemaks ning nad ei anna oma parimat. Nad näevad nädal otsa vaeva, kannatavad töö pärast, kannatavad tegemise pärast, töötavad mitte seetõttu, et see neile meeldib, vaid seetõttu, et nad tunnevad: peab. Nad peavad töötama, sest peavad maksma üüri, peavad peret ülal pidama. Nad on frustratsioonis ja kui raha kätte saavad, ei tee see neid õnnelikuks. Neil on kaks päeva puhkust nädalas, et teha, mida nad teha tahavad. Ja mida nad siis teevad? Nad püüavad põgeneda. Nad joovad end täis, sest nad ei meeldi endale. Nad ei salli oma elu.

Me kahjustame end väga mitmel viisil, kui meile ei meeldi, kes me oleme. Teisest küljest, kui teed midagi lihtsalt selle tegemise pärast, tasu ootamata, siis leiad, et naudid iga tegevust. Tasu tuleb, aga sa ei klammerdu selle saamise külge. Kui sa tasu ei oota, saad rohkem, kui oleksid osanud ette kujutada.

Kui meile meeldib, mida teeme, kui anname alati oma parima, siis naudime tõeliselt elu. Töö läheb lennates, me ei tüdine, pole mingit frustratsiooni. Kui annad oma parima, ei anna sa Kohtunikule võimalust kohut mõista ega süüdistada. Kui oled andnud oma parima ja Kohtunik püüab su üle seaduse raamatu järgi kohut mõista, on sul vastus olemas: "Ma andsin oma parima." Pole mingit kahetsust. Sellepärast annamegi alati oma parima.

Sellest kokkuleppest kinnipidamine pole kerge, kuid selle toime on tõeliselt vabastav. Kui teed oma parima, õpid iseennast aktsepteerima. Kuid sul tuleb olla teadvel ja oma vigadest õppida. Vigadest õppimine tähendab, et harjutad, vaatad ausalt tulemusi ja jätkad harjutamist. See suurendab su teadvelolekut.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Don Miguel Ruizi raamatust "Neli kokkulepet. Tolteegi tarkuseraamat".