Jõudsime veel ühte klubisse, viimasesse, mis mul Võrus veel üle vaatamata oli (kui ma Võrru kolisin, oli neid kokku lausa kuus - Club Tartu, Stedingu kelder, 1990ndate legend Boschwechter, Capital, Beveglia, Bermuda - praeguseks on üks kolinud ja üks kinni pandud). Kõik on selle kohta öelnud, et kohutav urgas, aga minu meelest oli päris naljakas, keerlesin laval posti ümber ühe teatraalse tiiru, enne kui kell viis hommikul koju tulime.

Muide, me Viirelaiu sõbrad võtsid ise kuidagi jutuks need kaks naist, efektse brüneti ja tema blondi sõbranna, kellega ma olen samal peol olnud ja kellest see blond on nüüd Sandri uus silmarõõm. Kuna nii soodne juhus tekkis, küsisin, kuidas nad üldse Viirele sattusid, kas nad on kellegi sõbrad. Selgus, et ei, aga enne nende esimest pidu seal olid nad Kuressaares ööklubis tutvunud ning daamid - teadmata, et räägivadki Viirelaiu omadega - olid öelnud, et kuulge, kas te teate midagi sellest Viirelaiust, me lähme nädalavahetusel sinna õhtusöögile, sealt pidi rikkaid mehi leidma!

Khm. Lõbus. Juurdlesin tükk aega, kas peaksin Sandrile ka rääkima. Samas - mida see muudaks?

Pöörasin pilgu parem enda elu poole. Selles on palju, mida ma armastan, mille üle ma olen õnnelik, mida ma naudin. Võru vaikus ja rahu, ikka, samas ka siinne soojus ja elu.

Tallinn on nagu tarbimisfestival - kõigepealt maksad, et platsile saada, seejärel iga liigutuse ja meelelahutuse eest veel peale. Ja suur osa sellest meelelahutusest ongi meele lahutus - olemise viisid, mis viivad iseendast ja oma paremast minast kaugemale. Ära mõista mind valesti, mulle meeldib Tallinnas käia ikka ka!

Ja samas niutsusin Võrus paaril pimehallil novembripäeval ja õhtul endamisi, et tunnen end Ivo kõrval üksildasemana kui vallaline olles, siin pole kuskile minna ega midagi teha. Loomulikult peegeldas see mulle iseenda vajaduste unarusse jätmist - kohe, kui natuke muusikat kirjutasin ja laulsin, lõi südames päike särama. Ukulele kaissu ja kõik on jälle hästi.

Vahel, kui ma loen õelaid netikommentaare oma loomingu ja isiku kohta ("see tibi" jne), siis mõtlen, et milleks ja kellele ma neid laule kirjutan ja lõõritan. Enda jaoks eelkõige, ma tean ju küll. Loomingut on alati kõigepealt loojale endale vaja. Ja kui teha seda rõõmuga, inspireerib ja lennutab see ka teisi. Mõte on ainult rõõmuga tehtud asjadel.

Ma tean, et on palju neid, kes mu laule väga naudivad ja armastavad, paljusid lugusid üha uuesti ja uuesti kuulavad. Elu on näidanud, et enamasti meeldivad ka need inimesed ise mulle palju rohkem kui need kadedad kibestunud tegelased, kes negatiivseid arvamusi kirjutavad. Mis ei tähenda paraku, et ma nende vastu immuunne oleksin.

Kahju, et headus liiga sageli nii vaiksel häälel kõneleb või naeratusega piirdub.

Kadripäeval oli mul üks esinemine, leidsin sekkarist esinemiskostüümiks kellegi pruutkleidi (vaid 17 € eest!), millest tegin endale imekauni valge tüllseeliku. Seejärel sotsiaalmeedias vilksatanud pildid kinnitasid, et ups, mõne naise esinemiskostüüm kukkus välja efektsem kui mõne teise naise pruutkleit. :)

Samal nädalavahetusel oli ka sõbranna külas, nii et põikasime kadripäeval ka Katariina kirikust läbi ja panime pühale Katariinale küünla, sest avastasin juhuslikult Võru Katariina kiriku kodulehelt info, et vallalised naised võivad panna kirikusse küünla ja pöörduda püha Katariina poole sellise vana palve sõnadega:

Abikaasat, püha Katariina,

ühte nägusat, püha Katariina,

ühte rikast, püha Katariina,

ühte meeldivat, püha Katariina,

Ja seda üsna pea, püha Katariina!

Minu meelest kaasneb selliselt sõnastatud palvega oht saada endale kolm abikaasat, aga kes olen mina, et kiriku kodulehel leiduvat infot küsimärgi alla seada! :)

/.../

Sandriga ma ei kohtunud ega suhelnud ka eriti, korra vist rääkisime ja ta küsis, kas olen lõunas või põhjas, ütlesin, et pealinnas. Praegu taipasin sõnamängu - pealinn, pea linn. Tallinn ongi külma ratsionaalsuse kants, kus valitseb mõistus. Võru on olnud vist mu südame linn? Või mõne alumise tšakra? Arvestades järveäärset skulptuuri "Elujõud", mis oma ühemõtteliselt fallilise kujuga viib mõtted tõesti seksuaalse elujõu juurde, siis pigem vist see. See on huvitav, et teises tšakras (Sa õnneks ju tead, et ma ei võta neid mänge liiga tõsiselt) elavad Ida müstikute järgi nii seksuaalsus, loovus ja loomingulisus kui ka rõõm. Seda, et Võru on mu õnnepealinn, olen ma varemgi mõelnud. Või rõõmupealinn, või võlupealinn, õ-tähte sisaldav linn igal juhul.

Muide, selle fallilise skulptuuriga seoses tuli meil sõpradega ükspäev mõte, et see oleks ideaalne palverännusihtkoht mehelikkuse ja erektsiooniprobleemidega meestele! Tuled Võrru, kõnnid päripäeva kolm korda ümber skulptuuri "Elujõud" ja pakatadki elujõust! Seksuaalne võimekus t(aas)ärkab ja alfaisase parimad jooned võimenduvad. :)

Arvestades seda, millised elujõulised ürgmehed on enamik, kes Võrust pärit ja keda tean, sealjuures parimas mõttes - mehelikud, tugevad mehed, džentelmenid, kes samas hoolitsevad õrnalt oma armastatud naiselike naiste eest -, siis mina annaksin oma hääle sellele ideele küll.

Kuidas alustada otsast peale uues linnas? Mida teha, kui selgub, et eelmine elu ja armastus ei taha sind füüsilisest kaugenemisest hoolimata sugugi minna lasta? Kuidas ajada kõigi meeste pead segi ja leida uus peika, kes kannab sind kätel sellest hoolimata, et teed, mida tahad? Kui palju peaks kooselus kompromisse tegema? Kui palju peaks andestama? Kuidas saada mehele? Kas kõrvuti saavad eksisteerida kaks suurt armastust - see, kes päevast päeva su kõrval elab, ja see, kes kaugelt sind hoiab kannab ja inspireerib?

"Minu esialgne plaan Tallinnast Võrru kolinud laulja Ingli tegelaskuju luues oli kirjutada midagi ilusat Võrust. Peategelase armastuslugu linnaga seda ongi, aga raamatu lehtedele trüginud mehed hakkasid kohe ootamatuid tempe tegema."

- Triin Katariina Tammert

Triin Katariina Tammertilt on varem ilmunud armastusromaanid "Lenda minuga", "Paarismäng" (koos Mart Kadastikuga) ja "Inglid ja kelmid", lisaks Igor Mangi elulooraamat ning inspiratsiooniraamat "Küsi ja Sulle antakse". Ta on Tartu Ülikooli kirjanduse ja kultuuriteaduste doktorant.